Eesti publik mõistis imelise tantsijatari Ella Ilbaku hukka kui kõlvatu enesereklaamija ja rahakerjaja

Ella Ilbak aastal 1928

FOTO: Wikimedia Commons

Ella Ilbak oli esimesi elukutselisi eesti tantsijaid, kes esines oma impressionistlike sooloõhtutega paljudel Euroopa lavadel. Ta oli ka komplitseeritud, värvikas isiksus, kes jäi kuni oma karjääri lõpuni truuks soolotantsule. Kui pärast Teist maailmasõda elu Pariisi ja USA-sse viis, siis kujunes temast August Gailiti tõukel ka kirjanik.

Sündinud end kehaliselt väljendama

Ella Ilbak sündis 12. novembril 1895. aastal Viljandimaal Pöögle vallas Saksaveski talus. Ristiisaks talle ja kaksikõele Hildale sai August Kitzberg. Ema – väikest kasvu, tumedavereline, elav – oli Mulgimaa rikkast Jõgide sugukonnast. Isalt päris tantsijatar oma heledad kiharad ja filosoofilise maailmavaate.

Tüdrukud oli kolme-aastased, kui pere Mulgimaalt Tartusse Puiestee tänavale kolis. Ella õppis Tartus Steinbergi venekeelses algkoolis, Puusilla juures asunud Oru koolis ja Puškini nimelises tütarlaste gümnaasiumis. Vanemad tahtsid teda saata ülikooli arstiteadust õppima, kuid see ei sobinud noorele kunstnikuhingele sugugi. Vahetevahel istus Ella vabakuulajana Tartu ülikoolis Henrik Visnapuu kõrval kunstiajaloo ja filosoofia loengutel. 1913. aastal korraldas Elmerice Parts Tartus plastikakursused asjaarmastajaile. Ella Ilbak oli esimesi, kes end sinna kirja pani. Kahe aasta pärast esinesid proua Partsi õpilased väiksema trupiga Vanemuise laval ja muidugi oli nende hulgas ka Ella. Siis oli tee valitud.

1915 siirdus Ella Petrogradi, et õppida tantsu. Isa oli haigestunud, seega polnud kodust loota mingit ainelist toetust. Raudteejaama korrapidaja käest saadud priipilet ja sõbralt saadud pirnid taskus, astus neiu Tartust rongile. Esimesed päevad möödusid ilma korteri ja rahata. Siis tuli võimalus esineda proua K. Issatšenko ees, mille tagajärjel ta sai priiõppe tema Plastika ja teatrikunstikoolis. Samuti toimus ka Sergei Volkonski ja Emile Jaques-Dalcroze rütmikakursustel, kus ta õppis Duncanist ja kreeka antiikkultuurist inspireeritud vabaplastikat .

Esimesed esinemised ja sulandumine Tartu kultuuriellu

Perioodi 19. sajandi lõpust kuni umbes 1930. aastate alguseni võib lugeda moderntantsu kujunemisfaasiks või ka plastilise või vabatantsu ajajärguks. Senine tantsumaailma ainuvalitseja ballett leidis end kõrvuti uustulnukast rivaaliga.

Kuuldused Duncanist ja plastilisest tantsust olid jõudnud Venemaa kaudu Eestisse ning huvi klassikalisele balletile vastanduvate liikumisviiside vastu oli kunsti- ja laiemalt kultuuriinimeste hulgas olemas. Tuglas oli Duncani esinemisi näinud 1911. ning 1913. aastal Pariisis. Kord 1917. aasta lõpus Tartus Toomemäel kohtas Ella Fr. Tuglast, kes talle öelnud: «Miks sa ei teeks oma tantsude õhtut? See siht koondaks tööd, teeks selle intensiivsemaks. Olgugi, et oled õpilane, igaühel on nooruse tööd ja meil oleks huvitav tulla ja vaadata.» 1918. aasta märtsis alustas Ella Tallinnas oma iseseisvat kunstnikuteed. Tantsulava oli lihtne – vaip ja kardinad. Klaveril saatis Erika Franz. Tantsijanna riietus koosnes vabalt voogavast tuunikast või lihtsalt ümbermähitud palakaist. Esinemine publiku ees oli Ilbaku jaoks väga intiimne jagamine hingest hinge, südamest südamesse. Kohmetult võttis ta vastu oma esimest aplausi.

Postimees avaldas ka lühikese arvustuse, mille autoriks oli Aleksander Tassa, kunstiühingu Pallas juhataja. Ta kirjutas: «Ja meie väiksearvuline kunstnikkude pere on ühe tegelasega, proua Ilbak’i näol, rikkamaks saanud ja seda kunstialal, mis meil sootu söödis. Meie jääme uute külastuste ootele!»

Kuni maailmas toimus raskeid ja pöördelisi sündmusi, tuli jääda koju ja töötada üksi. Sel ajal oli Ellal grupp õpilasi, nende hulgas lühikest aega ka Gerd Neggo, kellel tundus olevat potentsiaali. Stuudio oli Veski tänaval, vastu Sakala konventi.

Werneri kohvikus puutus Ella Ilbak kokku paljude kunstnike ja kirjanikega. Eriti siurulaste Visnapuu, Tuglase ja Gailitiga. Peale kirjanike suhtles ta seal ka Anton Starkopfi, Konrad Mäe ja Ado Vabbega. Noor tantsija pelgas sel ajal kunstialaseid vestlusi, kuna talle tundus, et ta oli kaaslastega võrreldes alles oma kunstis algaja ning kartis, et teda peetakse lapsikuks. Ella oli pikk, kuid proportsionaalse ja väga kauni kehaga naine. Tema nägu raamisid paksud blondid juuksed. Nende pärast andis Ants Laikmaa talle hüüdnime Lõvilakk.

Elu tuksub vaid praeguses hetkes

Ellal oli unistus Pariisist, kuhu minna edasi õppima. 1919. aasta sügisel hankis ta välispassi ja suundus laevaga Londonisse, kust sai viisa Prantsusmaale sõiduks. Esimene emotsioon Pariisist ei ununenud kunagi: «Isegi õhk ise: see on imeliselt kerge õhk. Kõik vurab, jookseb nobedasti omaette – sina oled kohe «omaks» võetud ja kellelgi pole sinuga asja, see tähendab : ole just nagu sulle passib.» Ella Ilbak täiendas end Pariisis M. Rutkowska balletistuudios, R. Duncani akadeemias ja Herbert'i akrobaatikakoolis. Ta oli Eesti esimeseks tantsukunsti stipendiaadiks Pariisis.

Alates 1921. aastast viibis Ella Ilbak enamasti välismaal ja kodumaal toimusid ringsõidud paariaastaste vahedega. Kahjuks jäi ta seepärast eestlastele oma kunstiga võõraks ja kaugeks. Ella meenutab liigutusega oma klaverisaatjat Marta Bätget, kes teda kodumaal esinemistel ikka aitas. Temaga sujus koostöö sõnadeta. 1920.-1930. aastate Eestis , kus tantsul iseseisva kunstialana tuli end nn suure publiku ees alles tõestada, polnud sellisel solistil võimalik oma loomingust ära elada.

llbak elas etendustes ja inimestes, pidevalt teel Helsingist Stockholmi, Roomast Budapesti, Jeruusalemmast Kairosse. Head sõbrad elasid pea kõik väljaspool kodumaad. Tantsijatar oli tõeline kosmopoliit, igavene otsija, rändur, kes küll armastas kodumaad, kuid armastas veel midagi muud nii, et pidi tantsides seda otsima.

Postimees ja Päevaleht avaldasid tihti ülevaateid tema esinemistest, mainides tantse, mis jäid kuulsaks läbi moderntantsu ajaloo : «Odalisk», «Paaž», «Leek», «Fatima», «Visioon», «Templitants». Ilbak tantsis Bachi ja Beethovenit , Rahmaninovi ja Chopini , Wagnerit , Skrjabinit ja Debussyd.

«Elu on kui tulise oraga õhku tõmmatud sõõr»

Ella Ilbakust sai isikupärane tantsijanna, kes kujundas oma lüürilise, voolava ja väljendusrikka stiili ja tal jätkus meelekindlust jääda läbi muutuvate aegade ainult soolotantsijaks, kes esines kunstiliselt läbimõeldud kontserdiprogrammidega, musitseerides koos oma klaverisaatjaga. «Ikka olen tundnud tantsu kui luuletuse loomist. Kuidas võib seda teha hulgakesi! Olen kui lind , kes seda siristab, mis Looja on südamesse ja kurku pannud.» «Lava? See on seismine teiste ees lahtirebitud südamega, pannes kogu oma isiku kõrvale, sest siis alles avab ka teine sulle oma südame /.../ See õnn on nii suur, et ei jäta mingit janu ega soovi isikliku õnne järele.»

Menukad olid pikemad esinemisturneed Lätis, Rootsis, Ungaris ja Soomes. Läti sõbrad ütlesid, et kui nad saaksid, teeksid nad temast kohe oma saadiku Euroopas. Üks Ella Ilbaku sugestiivsemaid tantse , mida ta aastate vältel viimistles ja millega tavaliselt lõpetas oma kontserdid , kandis pealkirja «Leek» ( Wagneri «Valküüridest»). Tantsija jaoks tähendas see õieti ohvrituld. Eriti kiideti seejuures ta käte väljendusrikkust. Ta ise kommenteeris: «Kätel on peale palge ja pea kõige suurem vald vaimsete ja abstraktsete tunnete avaldamises.»

1932. aastal kirjutas Henrik Visnapuu, et vajalik oleks Ilbaku tants filmilindile jäädvustada. Kahjuks seda ei sündinud. Üleüldse juhtus midagi kodupublikuga. Vaatamata ajalehtedes avaldatud ülevaadetele Ella edukatest esinemistest välismaa lavadel, muutis see Eesti oma kultuuriringkonnad tema suhtes külmaks ja umbusklikuks. Teda hakati süüdistama kõlvatus enesereklaamis, rahakerjamises, eestlaseks olemise häbenemises. Tantsijanna oli sellest kadedusest ja kriitikast südameni haavunud. Kunagine sõber Richard Roht nimetas ajaleheartikleid «haisvaks enesereklaamiks». Hindrey kirjutas väga kurjalt isamaasalgamisest. «See tegi kui haigeks – mind oli sopa sisse kastetud.» Kõige selle peale, mis kodumaa arvustused olid Ilbakust teinud, mis oli muidu loetud ja mis «veel räägiti», oli tema viimastel kontsertidel 30ndatel rahvast vähe. Ilbak resümeeris kibedalt: «Ma ei tulnud kunagi midagi tahtma. Tulin ainult kastma end, oma juuri, pinda, kust ma võrsunud. Inimesed mu ümber ei teadnud, mis on kodu, nad ei olnud temast eemal olnud, nad ei olnud tema järele igatsust tundnud, nad ei olnud unistanud kaselõhnast, kuuskede kohinast, kevadisest lumesulamisest.» 1936. aastaks ei tahtnudki Ella enam kodumaal esineda, nii külmaks olid kaasmaalased tema vastu muutunud tema suure menu tõttu välismaal.

Rändlind

Pärast Teist maailmasõda elas Ella Ilbak mõnda aega Pariisis. Hoolimata oma komplitseeritud suhtest kodumaa ja selle kultuuripublikuga sõja eel, oli tema välismaal viibimine siiski vabatahtlik valik olnud ja tulenenud suuresti karjääriloogikast. Nüüd aga oli tast ametlikult pagulane saanud. Ta oli kirjavahetuses mitmete eesti kirjanike ja kultuuritegelastega. Näiteks August Gailitiga, kellelt sai tõuke 1952. aastal kirjutada oma mälestusteraamat «Otsekui hirv kisendab…» ja hiljem ilukirjanduslikud teosed «Tuvi Malm» ja «Kumisev kannel». 1947 abiellus Ella Montpellier's Jean Eysseric'iga, kes töötas sel ajal Nimes'i munitsipaalraamatukogus. Ilbak oli siis 55, Eysseric 33aastane. See abielu oli fiktiivne ja naisele vajalik Prantsuse kodakondsuse saamiseks ning USAsse immigreerumiseks.

1956. aasta märtsist asus Ilbak elama Ameerika Ühendriikidesse. Eeskätt Eesti Abi sekretäri Erich Pargi tegevuse tulemusel. Vastuvõtt New Yorgis oli hea, aga püsiva elukoha leidmisega oli Ellal raskusi vanaduseni. Veel 1970. aastal kirjutas ta Pedro Krustenile: «Mina olen ikka veel põgenik sõna kõikides mõtetes.» Ta reisis palju, elas mitmetes Ameerika linnades, leidmata endale sobivat kodupaika. Ella kaksikõde Hilda elas Detroidis, aga nad olid vaid kirjavahetuses.

Ella Ilbak ja Pedro Krusten tutvusid 1957. aasta aprillis New Yorgis, kui Ilbak oli tantsuturneel läbi Ühendriikide. Viimane esinemine tantsuga toimus 1967. aastal New Yourgis. 70ndatel sai Krusteni initsiatiivil alguse nende kirjavahetus, mille viimane ka käsikirjaks «Leek ja mõõk» vormistas.

Ilbak oli filosoofiliselt usklik. Ta oli veendunud, et inimene on enamat kui loodus. «Keha on loodus, mille kestaks on inimene. Looja on elu minu sees. Looja on selle ande ja elukutse mulle andnud. Seda vagu olen ajanud ilu nimel.» Ta luges palju budismist, esoteerikast, astroloogiast, toitumisteadusest. Pea terve elu oli Ella Ilbak taimetoitlane.

Sama kirju kui Ilbaku elukohtade loetelu Ameerikas, oli tema seal peetud ametite nimestik: kirjanik, tantsijanna, lektor, tõlkija, toaneitsi, hooldusõde, majaabiline. Suuremalt jaolt elas ta siiski sotsiaalabist ja sõprade toetusest. Naine vajas palju üksindust ja vaikust ja kuigi ta ise kinnitas, et on terve elu olnud valmis kiirelt ja kergelt edasi liikuma, siis ometi polnud ta kõige parem kohaneja ja kandis ühest elupaigast teise oma allesjäänud fotosid ja pabereid.

Pidulikult tähistati 1995. aastal Ilbaku 100. sünnipäeva. 1990. aastast elas naine statsionaarselt  Michigani haigla-hooldekodus. Ella Ilbak oli küll kaotanud mälu, kuid eesti keelt kuuldes lõid ta silmad särama ja ta sirutas hooldajale tervituseks vastu oma käed. Kui talle räägiti tema sünnipäevakavadest kodumaal, ütles ta: «Tänan südamest!»

Ella Ilbak suri 8. augustil 1997 Pontiacis, Michigani osariigis, mõned kuud enne seda, kui oleks saanud 102 aastat vanaks. Tema põrm tuhastati ning toodi Tallinna Metsakalmistule.

Artikli kirjutamisel on kasutatud Piret Noorhani kirjutisi, Lea Tormise ning Loone Otsa tekste ja Ella Ilbaku autobiograafiat.

Tagasi üles