Maarja Kupits: jah, kirjutan sulle, sa tipsutav ema

FOTO: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Scanpix

Seekordses kolumnis saavad kokku täiesti sobimatud teemad: väikelapsed ja alkohol. Olen ennegi öelnud ja ilmselt ütlen veel, et ma ei õpeta kedagi teist elama, vaid mõtisklen oma tõekspidamiste üle. Samuti rõhutan, et jutt ei käi kooliealiste laste seltskonnas õhtusöögi kõrvale võetud klaasist veinist. Niisiis lapsed ja alkohol.

Eesti ühiskond üldiselt pitsi ei sülita. Mõne meelest on see objektiivne reaalsus, millele ei pea kuidagi reageerima, mõni tahaks maailmaparandaja kombel piirata alkoholi müüki, tarbimist ja jumal teab, mida veel – muidugi mitte enda, vaid ikka nende teiste nimel, kes omaenese tarkusest mõistlikult juua ei oska. Mõni tarbib rohkem, mõni vähem. Ja siis on mõned valged varesed, kelle suhe alkoholiga on pehmelt öeldes puudulik ja keda võõramad seltskonnas vahel veidi kõõrdi vaatavad – need, kes üldse ei joo. Nagu näiteks mina.

No ei ole isu

Kes mõtles nüüd: «Kuivik! Ise pole proovinudki, aga muudkui võtab sõna...»? Palju õnne, olete toimivad ühiskonnaliikmed. Igatahes teadmiseks, et see pole päris alati nii olnud. Nooremas eas sai alkoholiga korduvalt tutvust tehtud ja mõne üksiku korra ülegi pingutatud. Ainuke asi – juba siis oli mul perioode, kui lihtsalt polnud isu. No ei tahtnud, noh. Aga ma ei ole kunagi teinud midagi lihtsalt sellepärast, et teised teevad, ja seega, kui ei tahtnud – ei võtnud. Sõbrad kehitasid õlgu ja me läksime koos järgmisele üritusele.

Aja möödudes sai selgeid pidusid rohkem kui vindiseid, kuni viimased täielikult unustusehõlma vajusid. No mis teha, kui isu ei ole. Mõni soovitas ka harjutamist, aga see tundus kümme aastat tagasi sama absurdne kui praegu. Harjutada joomist? Milleks? Eriti kuna mida aeg edasi, seda vähem leidsin selleks põhjuseid. Usun sinisilmselt, et kõikide olukordadega elus on lihtsam toime tulla, kui mõte täiel võimsusel töötab, mitte ei ole mingite ainetega tuimastatud. Nii et nüüd nii ongi.

Kuna alkoholitootjatel äri veel välja surnud pole, võib järeldada, et päris suur osa elanikkonnast mõtleb teisiti. Nagu nähtub avalikust infoväljast, on normaalne, et minnakse pärast tööd koju ja võetakse väike jook. Lihtsalt niisama. Kui lugu sellega lõppeks ja inimesed ka karjakesi napsisena rooli ei trügiks, ei püüaks see sugugi mu tähelepanu ja kindlasti ei mõistaks ma neid hukka. Aga inimesed ei ela üksi, neil on tihti väikesed lapsed, ja väikelaste läheduses alkoholitarbimine on miski, mis mu jaoks tundub sama kummastav kui meie kultuuriruumis saabastega valgel magamistoavaibal käimine. Eriti on see nii naiste puhul, mistap keskendungi rohkem sellele.

Olete te kunagi kainena mõnel alkoholiga üritusel olnud? Mäletate, kuidas juba pärast esimest-teist jooki inimesed muutusid? Ei, nad ei olnud purjus, sugugi mitte. Aga nende silmavaade, intonatsioon ja käitumine muutus kuidagi tabamatult – no nad ei olnud ju purjus – võõraks. Seda märkavad ka eelkooliealised lapsed.

Minu vanematest tarbis alkoholi (ja sedagi äärmiselt vähe) vaid isa. Ometi on mul kuskil sügaval teadvuse sopis meeles see tunne suurtel suguvõsapidudel, kus muidu tuttavad ja turvalised sugulased olid muutumas või muutunud kellekski, keda ma ei tunne, kelle käitumist ma ette ennustada ei suuda ja kelle läheduses ma olla ei tahtnud.

Tuttavatest saavad võõrad

Sellistel pidudel ei piirduta muidugi vaid ühe-kahe joogiga, ent lapsed pole rumalad, nad saavad juba peo üsna varases staadiumis aru, kui keegi naerab imelikult, on liiga lõbus vmt. Miks ta nii teeb, kas ta ei näe, et see on tobe? Kas ta muutub kunagi tagasi selleks onuks või tädiks, kellega päriselt tore oli? See on ühtaegu nõme ja natuke (või olenevalt joobeastmest palju) hirmutav.

Minul ja vennal oli õnneks alati olemas turvasadam ema näol, kes oli alati ühesugune, naeris ikka enda moodi, ei käitunud tobedalt, kelle suust ei tulnud viinahaisu ning kes märkas ja suutis õigel ajal ülemeelikutele sugulastele selgeks teha, et nad lapse rahule jätaks. See osa mu maailmast oli alati omal kohal ja muretsemiseks polnud põhjust. Kui ma aga mõtlen lastele, kelle jaoks sellised olengud on igapäevased ja kes ka oma emale loota ei saa... uhh.

Samasuguseid mõrasid lapse turvatundesse lööb ema õhtune kodus alkoholitarbimine, nimetagem seda parema puudumisel tipsutamiseks. Olen mitmel pool lugenud sellise emaga kasvanud laste kirjeldusi, mis vastavad põhimõtteliselt ülaltoodule – isegi lihtsalt paari joogi järel ema pilk ja käitumine muutusid lapsele tajutavalt. Suurema lapse jaoks ei ole see enam niivõrd hirmutav kui lihtsalt ebameeldiv. Märkate, ma ei kortsuta kulmu veiniklaasi peale õhtusöögilauas koos kooliealiste lastega.

Ma ei taha lüüa loosungitega, et nüüd kõik loobume laste nimel igaveseks alkoholist! See oleks ääretult naiivne ja vast ebavajalikki. Küll aga pakun välja, et kui nii väga seda õhtust drinki vajate, siis ehk kannatab sellega oodata, kuni väikelapsed juba unenägusid vaatavad. Aeg, mida tänapäeva elutempo juures lastega koos veedetakse, on niigi äärmiselt piiratud, pole mõtet seda vähestki alkoholi sisse lahustada.

Tagasi üles