Dagmar Lamp: avalik kiri naisele, kes jagab oma pepupilte

Dagmar Lamp, naine.postimees.ee toimetaja

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Postimees kirjutab ühest hurmurist nimega Margus Sepp, kes esines internetis anonüümselt, flirtis naistega ning pärast seda, kui oli võitnud nende usalduse, ähvardas, et jagab naiste jagatud intiimseid pilte avalikult. Et see ei juhtuks – viska pappi! Siin on minu kiri kõigile neile naistele, kes on kunagi interneti vahendusel pepupilte jaganud ning siin on asjad, mida sina, armas naine, teadma pead.

Punkt üks. Sina ei ole süüdi, kui sinu usaldust kuritarvitatakse.

Punkt kaks. Sina ei ole midagi valesti teinud.

Punkt kolm. Ainus, kes midagi valesti teeb, on see inimene, kes sinu usaldust otsustab kuritarvitada.

Ja siinkohal võiks see avalik kiri ka lõppeda. Aga kuna internetis on taas läinud lahti arutelu stiilis «me peaksime ikkagi nende ohvriks sattunud naiste käitumist analüüsima», võiks ehk natuke täpsustada.

Ehk tundub paljudele see käitumine kummaline. Miks üldse teha endast «kompromiteerivaid» pilte, saati arusaamatum võib olla, miks neid kellegagi jagada. Ise olid loll, et end sellesse olukorda panid, võiks ju ka öelda.

Täpselt samamoodi, nagu vägistamise ohvrid peavad kuulma, et ehk kandsid nad natuke liiga lühikest seelikut või mis nad siis hulguvad öösiti mööda Kopli parke. Kirikus saab lollgi peksa, kas pole?

Ometi… Ei, see ei ole nii. Ohver ei ole süüdi, halbu asju ja halbu tegusid teevad halvasti käituvad inimesed. Ja kui keegi otsustab, et tahab flirtimise ajada kraadi võrra seksikamaks ning end ka paljastada, siis on tal täielik õigus seda teha, kui tegemist on kahe täiskasvanuga, kes on andnud üksteisele selleks nõusoleku.

Ei ole vaja «analüüsida naiste käitumist», kes Margus Sepa libeda jutu ohvriks läksid. Meil kõigil peab olema õigus inimesi usaldada ning end neile avada. Muidugi kasutavad kõik teatud ettevaatusvahendeid, eks vahel peab ka ettevaatlik olema. Samas tuletan ma meelde siinkohal ühe oma vana hea blogituttava sõnu, kes kasutas seda näidet küll toona selleks, et illustreerida, miks üldse blogida. (Mäletatavasti olid ka blogijad mingi aeg rõveda rünnaku all ning toona kasutati eraelu räige lahkamise ettekäändena retoorikat, et «ise nad ju panid end avalikult netti üles».)

Parafraseerides: inimsuhtlus oleks võimatu, kui me käiksime pidevalt tänaval ringi, eeldades, et järgmine vastutulev inimene meid pussitab.

Täpselt sama saab öelda ka antud juhul – kujutage ette maailma, kus sa pead pidevalt kartma, et kõike, mis sa usaldavalt teed, kasutatakse sinu vastu!

Ning lõppeks: jah, endast paljastavate piltide saatmine ei pruugi olla miski, mis sobib igale meist. Aga kui see on midagi, mis sulle (ja su kaaslasele) sobib, siis – miks mitte! Pealegi, need on ju ainult kehad. Jah, muidugi poleks tore, kui need jõuaksid väljapressija käe läbi su ülemuse kirjakasti, aga normaalne ülemus ilmselt teab niigi, et su kontoririietuse all on keha.

Ainus, kes on kuidagi süüdi, on inimene, kes sind seetõttu ära kasutab.

Tagasi üles