Kätlin Konstabel: mida on meil Carrie Fisherilt õppida?

Carrie Fisher

FOTO: Byron Purvis/SIPA / Scanpix

«Tähte sõja» filmidest printsess Leiana tuntuks saanud Carrie Fisheri ootamatu surm ehmatas ja kurvastas paljusid. Ehmatas sellepärast, et pärast pikka pausi ilmus ta 2015 uuesti kinodesse kosmoseasju ajama. Kummaliste printsessisoengutega Leia, kes vajadusel romantilises valges kleidis hoogsalt pahasid tulistama asus ja vägesid kamandas oli paljudele tegusa naise eeskujuks. Keeruline kombinatsioon lahkuläinud staarvanematega lapsepõlvest, psüühikahäirest, varases nooruses «Tähtede sõjaga» saabunud kuulsusest koos vanemate kogemusest saadud teadmisega, et ühel hetkel Hollywood sind enam ei vaja, võimaldas Fisheril ometi olla hinnatud mitte ainult näitlejanna vaid isegi rohkem kirjaniku ja filmistsenanaariumite parandajana.

Kurvastuse üks suuri põhjuseid paljudele on aga see, et Carri Fisher oli üks neid staare, kellest sai ka tavainimene võtta eeskuju selles osas, kuidas tõsise psüühikahäirega ikkagi täisvereliselt elada ja kuidas sellest rääkida.

Tuletame meelde – Carrie Fisher oli 25 aastat vana, kui tal diagooositi bipolaarne meeleoluhäire. Nagu ta hiljem on öelnud, selle diagnoosi tunnistamine võttis mitu aastat aega. Bipolaarset häiret iseloomustavad teadupärast meeleolu äärmusseisundid – vahel on pikka aega tegemist väga depressiivse inimesega, siis aga on inimesele omane teinekord ebaadekvaatse käitumisenigi viiv tohutu aktiivsus ja tegutsemisjanu. Ravida pole sellist häiret lihtne ja ümbritsevatel inimestel on seda keerulisem mõista kui depressiooni. Vahepeal on ju justkui tegemist ülireipa, energiast pakatava tegelasega, selles on raske näha haigust. Pole harv, kui bipolaarse häirega inimesed sattuvad sõltuvusesse alkoholist või muudest ainetest – nad üritavad nii kas parandada oma masendusseisundit või vähendada aktiivsust (kui märkavad, et see elu häirima hakkab).

Carrie Fisher rääkis ja kirjutas oma haigusest. Selgitas inimestele, mida tähendab bipolaarse häirega elada ja kuidas on leppida sellega, et tulebki kogu elu ravimeid võtta. Et alati tuleb psüühikahäirete puhul abi otsida. Aga veel olulisem – ta rõhutas, et kuigi see häire on osa temast, see ei defineeri kuidagi tema olemust. Ta andis oma musta huumori küllases jutus ja tegelikult terve eluga mõista, et psüühikahäirest saab rääkida nagu muudest terviseprobleemidest, naljagi visata, aga eelkõige, et sellega saab elada tegusat, huvitavat elu. Jah, vahel on keeruline, aga krooniliste haigustega see nii ongi. Kui mõelda, et liigagi tihti näib psüühikahäirega inimestele, et on variantideks kas teha nägu, et kõik on korras ja mingit probleemi pole või siis diagnoosist teada saades alla anda, loobuda unistustest ja lasta häirel end  paika panna, siis on otsus häirest hoolimata täiel rinnal edasi elada suur asi. 

Fisher võib aga olla eeskujuks ka neile, kes on nooruses vanematega kapitaalselt tülli läinud ja kontakti taasloomine näib võimatuna. Tema leppimine oma ema Debbie Reynoldsiga peale aastaid kestnud pingelist aega näitab, et ka nii saab.

Aga võib-olla on lihtsaim viis eeskujust kasu saada öelda ja mõelda Fisheri moodi: karda, aga tegutse ikka. Tegu on see, mis loeb. Sa ei pea ootama enesekindlaks saamist. Tegutse ja lõpuks saabub enesekindlus.

Tagasi üles