Heidi Ruul: eks ei ole alati see kuri nõid

Heidi Ruul

FOTO: Marit Kuusk

«Ma armastan sind» on ilmselt maailma kõige ilusam, kuid päris kindlasti ka kõige valusam vale, mis kellegi huulilt kukkuda võib. Paraku on see vaid ühe jäämäe tipp, ehk siin on lugu sellest, kuidas üks Titanic niigi fantastilise, 2016. aasta lõpus, vist taaskord suure hooga vastu seda paganama jäämäge põrutas ja hästi kiirelt põhja vajus. 

Umbes viis aastat tagasi lõpetasin ma suhte, mis oli täpselt sama kaua kestnud. Viie aasta jagu valesid, pettust, pettumust, mõned toredamad hetked ja lubadus, et ma ei leia end enam kunagi sellisest kaardimajast, mis ühe errori ilmnemise korral silmapilkselt imepisikesteks kildudeks variseb. Oleks ma toona teadnud, kui raske sellisest lubadusest kinni pidada on, siis poleks ma seda nii kergekäeliselt üldse andnudki.

Täna istun jälle (tegelikult mitte eriti) rõõmsalt vana tuttava heinakuhja otsas. Ebamugav on, paha on, aga keegi peab seda tegema.

Pikka juttu lühidalt kirja pannes, sain paar nädalat tagasi sellise toreda meili:

«Heidi. Mul on kahju vaadata, kuidas üks noor naine nii madalale langeda saab. Mingi eneseväärikus võiks sul ikka olla, et aru saada, kui mees sinust huvitatud pole. Eriti kui ta on sinuga eelnevalt lollitanud ja siis mitmed korrad öelnud, et ta sind ei taha. Kaua sa kavatsed tal järel roomata ja loota, et ta sind järsku armastama hakkab? Ela oma elu ja otsi suhet kuskilt mujalt, kust seda ka reaalselt leida võimalik on. Saaksid ehk ise ka oma kibestumusest ja tigedusest üle, mida sa oma kolumnites järjepidevalt demonstreerid.»

Teate ju küll vana ja head eksnaist. Seda, kes ei suuda asjade käiguga kuidagi leppida. Seda, kes on see kogu maailma kurjuse juur ja paha ja kibestunud ja rikub igapäevaselt mingisuguse kujuteldava suhte õnne?

No ja siis on see uus tegelane, keda armastatakse nii meeletult, et ise ka ei usu. Kellega tahetakse elu lõpuni koos olla ja kes kõik mured ilusti ära kuulab (ning üritab seejuures kõva häälega hinnanguid mitte anda, isegi siis, kui küsitakse). Ometigi ei muutu isegi kuude lõikes mitte midagi.

Aga kui nüüd tuleb välja, et see kurjajuur polegi tegelikult üldse sellest teadlik, et uuele tegelasele antud info kohaselt see vana suhe, millest kümne küünega kinni hoitakse, juba ammu läbi on? Kui meil polegi antud olukorras «endist ignorantset naist» ning «seda, kes suhteid lõhub»? Mis siis, kui meil on tegelikult lihtsalt kaks naist, kes pimesi usaldavad ning usuvad, mida neile räägitakse?

Ma ei saa ega taha siinkohal öelda, et see pagana Titanic nüüd ametlikult põhjas on. Ma ei taha uskuda, et mulle tõesti niimoodi valetatud on. Mida ma saan ja tahan öelda, on see, et kõik ei pruugi alati täpselt nii olla, nagu see parasjagu paista võib. Eks ei ole alati see kuri nõid, kes oma luuaga elu eest uuele suhtele tuule alla püüab teha. Eks ei pruugi mõnikord isegi mitte eks olla, vaid lihtsalt üks naine, kes oma meest koju tagasi ootab.

Tulles hetkeks veel tagasi selle viie aasta eest läbi saanud suhte juurde, siis, kui see kõik kunagi algas, sain ma maailma-pika kõne tolle mehe eksabikaasalt, kes rääkis mulle detailselt, millise mehega mul tegemist on. Ma ei uskunud toona sõnagi, sest allikas oli ju kuri-paha eksnaine, aga kummalisel kombel sai see suhe oma lõpu just nendel põhjustel, mida ma härra endise kaaslase suust juba varasemalt kuulnud olin. Seega tagantjärele tarkus – mõnikord toetame oma sookaaslasi kõigest hoolimata. Kes teab, miks see nii on. Võib-olla lihtsalt vahelduseks, et mitte kogu aeg nuge selga loopida?

Lõpetuseks vabandan siiralt oma armsa kirjasõbra ees – ma tõesti ei jõudnud Sulle vastata, küll aga teen seda nüüd. Jah, minuga on minevikus lollitatud ja ma ei saa kahjuks lubada, et seda enam kunagi ette ei tule. Kummalisel kombel on mu elu jooksul ainult üks mees mulle öelnud, et ta mind (enam) ei taha ning päris kindlasti ei olnud tegemist antud eksemplariga. Suhte otsimisega on aga selline tore lugu, et ma pole seda kunagi teinud ja ei hakkagi tegema. Ma olen harjunud üksinda olema ja ise otsustama ning ma olen selle üle isegi pisut uhke. Ma ei ole kibestunud ega tige – kuidas ma saaksingi olla – mul on vähemalt üks lugeja, kes neid kirjatükke sellise pühendumusega loeb. Aitäh!

Tagasi üles