Kongla Ann – nõid, kes läks tuleriidale tütre päästmiseks

FOTO: Mary Evans Picture Library / Scanpix

Tänapäeva nõiad, ravitsejad ja šamaanid naudivad piiramatut meedia ja üldsuse tähelepanu. «Selgeltnägijate tuleproovid» kütavad nii eesti kui vene vaatajate huvi erinevatel telekanalitel. Inimeste uudishimu nende vastu ei näi vaibuvat. Ometi on sellest ajast, kui viimane nõid Eestis surma mõisteti, möödas vähem kui kolmsada aastat.

Üldisemalt nõiaprotsessidest – 145 protsessi, 218 süüdistatut

Aarne Ruben oma raamatus «Nõiaprotsessid Eestis» jagab nõiaprotsesside ajaloo kahte ossa. Esimese perioodi algus on teadmata (Maia Madara arvates pärineb esimene  vihje võimalikule nõidade põletamisele Eestis 1529. aastast) ning see kestis kuni 1640. aastate Pärnu protsessideni. Teine periood kestis aastast 1640 kuni aastani 1723. 1670-1696 saadi nõiaprotsessidel läbi ilma surmaotsusteta. Wielo Ado oli viimane isik, kelle Tartu Maakohus kahjustava nõiduse eest surma mõistis 1723. aastal (mis jäi küll rakendamata ja muudeti eluaegseks vanglakaristuseks).

Maia Madar on kõiki andmeid kokku võttes saanud teadaolevate nõiaprotsesside arvuks 145. Süüdistatuid oli 218, neist 122 meest, 84 naist, 12 teadmata. Eesti oli üks väheseid piirkondi Euroopas, kus süüdi mõistetud naiste hulk ei ületanud meeste hulka. Tuleriidal elusalt põletamisele mõisteti 65 inimest, seega ligi kolmandik.

Nõiaprotsesside temaatika puudutab tegelikult kõiki eestlasi, sest targalt on käinud abi otsimas suurem osa meie esivanemaid. Kui talupoeg haigeks jäi, siis ta läks nõia juurde. Nõid oli küla ravitseja, kes teadis sõnumisi, mis olid paljudel juhtudel regivärsi vormis. Loitsudesse oli sageli segatud ka katoliiklik-kristlikke elemente ja piiblipärimust. Veel tundis külatark metsataimi ja metsa.

Reformatsiooni vägivald pani inimese mõtlema mustvalgelt ja hirmud kehastusid mõnes salapäralooriga kaetud persoonis, kes harilikult oli kas vana naine või omaette hoidev mees. Nõiaprotsess iseenesest põhines sageli kuulujuttudel. Suur osa süüdistustest oli seotud kas inimeste või loomade haigeks ja surnuks nõidumisega, armumaagiaga, libahundiks käimisega või vara kahjustamisega. Nõiad olid inimesed, kellele heideti ette kahjustavat maagiat, usust taganemist ja kuradikummardamist.

Nõiaprotsesse ei korraldanud kirikuvõimud. Neid korraldasid valdavalt ilmalikud võimud kiriku kaasteadmisel. Nõiaprotsessid ja piinamine on lahutamatud. Kasutati pöidlakruvisid, jäsemete pingutamist nööriga, vee- ja tuleproovi jm. Ja vahel piisas surmamõistmiseks ja nõiaks kuulutamiseks ka ainult sellest, kui inimene jäi veeproovi ajal pinnale ujuma ega uppunudki ära.

Malle Salupere sõnutsi lähevad Eesti nõiaprotsesside kirjeldused tugevasti lahku Euroopa nõiaprotsesside kanoonilistest sabatitest, metsikutest orgiatest Blocksbergi mäel põrguvürsi osavõtul, kuhu lennatakse luudadel. Maarahva fantaasia ei küündinud nii kaugele, neil olid lihtsakoelised nõiad.

Kongla Anni kohtuprotsess

Kongla Anni protsessi kirjeldust nõiaprotsessi protokollist Tallinna raearhiivis vahendas Viru-Nigula pastor Otto Wilhelm Masing oma Marahwa Näddala-Lehes 1825. aastal. 1837 on protokolli uuesti, seekord saksakeelsena baltisaksa ajakirjas Das Inland publitseenud Gustav Hasselblatt, kes samuti Viru-Nigulas pastorina töötas. Hiljem on Hasselblatti allikapublikatsiooni eesti keelde tõlkinud Jaan Jung.

Kongla Ann oli naisterahvas, kelle üle peeti 1640. aastal Mahu (Maholmi, Viru-Nigula) kihelkonnas Pada mõisas kohtuprotsess, milles ta mõisteti surma süüdistatuna nõidumises. Pada mõisnik Hermann Billingshausen kaebas kubernerile, et Kongla Ann, kelle tütar oli tema lapse amm, olla lapse nõiakunstiga surma saatnud. Ann külastanud õhtul tütart lapse kambris, öösel laps haigestunud ja hommikul surnud.

Esimene piinarikas ülekuulamine toimus 19. aprillil, kus kohal olid neli junkrut ja pastor. 2. mail 1640 tuli kohus kuberneri käsul Pada mõisa teistkordsele ülekuulamisele. Teisel kuulamisel on Viru ja Järva meeskohtu kohtunik Heinrich Strieck  kirja pannud Anni ja tema kaasosalise Gherdti (Kärdi) ülekuulamisel esitatud küsimused ja vastused.

K: Kus on ta sündinud ja kust on ta siia tulnud?

V: Ta on sündinud Viiburis ja Soomest koos muu rahvaga 12 või 13 aasta eest tulnud.

K: Kas ta on sel ajal käinud armulaual?

V: Soomes käis ta küll armulauateenistusel, kuid ta pole seda teinud 12 aastat, kuna seda keelas tal Saatan.

K: Mis kujul Saatan ilmus?

V: Pika musta mehe kujul.

K: Kas ta tunnistab üles, et on härra Otto Wrangelli mõisa süüdanud?

V: Nad olid kolmekesi Kongla Mariza naise ja ta enda pojaga esimeses unes Saatana poolt läbi õhu viidud, tuletunglad peos ja Rein oli tungla mõisa kõige kõrgemasse katusesse visanud ja teised kordasid seda tegu.

K: Kas Kongla Mariza naine jooksis samuti libahunti?

V: Seda ta ei tea, aga kui nad olid ühe korra niimoodi läbi õhu lennanud, siis võib see teisel korral samuti olla.

K: Kas ta on härra Bellingshauseni tütrekese surnuks nõidunud?

V: Kui ta neljandat punkti on tunda saanud, räägib ta seekord välja, et oli koera kujul märkamatult preili tuppa jooksnud, ja preili oli voodis olnud. Ta oli preilit kolm korda sauaga puutnud ja teisel päeval oli ta jälle mõisa tulnud, haigele kolm korda sütt veega andnud, aga see ei olnud aidanud, preili oli siiski surnud.

K: Miks ta mõisa tulles teenijatemajja läks ja seal pikali viskas?

V: Saatan oli teda seal tallutanud ja talle noa annud, sest ta peab end surnuks torkama, kui ta kolm korda vangistuses on viibinud.

K: Kes talle kõigepealt nõiakunste õpetas?

V: Talunaine Gherdt (e. k. Kärt) Varudilt sundis teda kolm korda õlut jooma ja kui ta juba purjus oli, siis puhus Gherdt kolm korda õlle sisse, nii ta ka kunste õppis. Mõne aja pärast ilmuski Saatan Varudi väljal musta mehena, andis talle hõbepeekrist juua ja lubas talle ilusa seeliku tuua, mida tema tahtiski välja teenida.

K: Kas ta on pärast seda veel Gherdtiga koos nõidunud?

V: Nad on palju koos tuulispaska teinud, nad on koos libahunti jooksnud ja ainult hundinahas inimestele kahju teinud. Pärast jooksu maeti hundinahad Varudi väljale suure kivi alla.

K: Kas ta tunneb veel nõidu mees- ja naissoost?

V: Ei kedagi, ainult see Gherdt.

K:  Kas ta tahab selle tunnistuse peale elada ja suura?

V: Jah, tahab.

Anna on saadetud tagasi vangi, nüüd kuulati üle sedasinast Gherdti:

K: Kas Anna on nõid?

V: Ta ei arva, et on. Mitte Anna ei ole süüdi, vaid Anna tütar, kes härra Bellingshauseni last hoidis; ja oma ema mahitusel nõiduski see naine preili surnuks.

K: Kust ta teab, et Anna nõid pole ja kas ta Annat piisavalt tunneb?

V: Ta tunneb Annat küll, aga seda ei tea ta kindlalt tõendada.

Sama ütles tema kohta Elias Grentzien, Püha Nikolause (Viru-Nigula) kiriku pastor. Seepeale kutsuti mõlemad kohtu ette ja ka Gherdtilt küsiti, kas ta on Annale kunste õpetanud. Nüüd ei tahtnud Gherdt seda salata. Mõlemad naised viidi oma mõisa: Anna Pada ja Gherdt Varudi mõisa.

Surmaotsusele kirjutasid alla kõik ülekuulamisel osalenud: Hindrik Striek, Hristoffer von Wulf-Ramsdorff, Hans Dycker, Hans Paikell, Otto Wrangell, Jyrgen Stahl ja Johan Nielsohn.

Teadaolevalt oli Anni tütar mõisas ammeks, kuni imetatav mõisapreili haigestus ja suri. Usutavasti selleks, et päästa oma ammest tütar mõrvasüüdistusest, rääkis Ann, kuidas ta moondas ennast nähtamatuks koeraks ja käis sel moel mõisapreilit haigeks tegemas, puudutades teda kolm korda oma sauaga. Et nõiatembud kõlaksid usutavamalt, rääkis Ann ka oma osalusest Varudi mõisa süütamisel. Enne noore mõisapreili surma pole ainsamatki teadet, mis viitaks Anni võimetele. Tegelikkuses paistab, et ega muud erilist juhtunudki, kui Ann proovis haiget last ravitseda söega, nii nagu rahvatarkus emasid alati on õpetanud ja mingeid nõiakunste ei vallanud Ann ammugi mitte. Ilmselt polnud ta isegi mitte ravitseja.

Kohtuprotsessil piinamise käigus veenis ta kohtunike, et on ühenduses mustade jõududega. Anne ülekuulamine toimus ajastu tavalise viisi järgi. Samuti esineb siin pea kõiki üldlevinud nõiatempe: loomaks muundumine (nii koeraks muutumine kui libahunti jooksmine), naha peitmine kivi alla (soome sugu rahvastel oli kivialune maahaldja asupaika tähistav koht), Saatanaga läbikäimine, tuulispasa tekitamine, ravitsemine, õllele puhumine, lendamine (luua seljas lendamisest polnud maarahvas tollal veel kuulnud). Ühesõnaga, Ann rääkis piinamisel ja ülekuulamisel kõike seda, mida maarahvas tol korral nõidadest teadis.

On esitatud kahtlusi, kas Ann hukati tuleriidal või muud moodi, aga arvestades tolle ajastu tavasid ja hilisemaid teadaolevaid nõidade põletamisi, võib siiski suure tõenäosusega otsustada, et ta siiski leidis oma lõpu leekides. Otto Wilhelm Masing on täpsustanud Kongla Anni ärapõletamise paika Viru-Nigulas ka lähemalt: «Kirriko tännava suus, mis Leikaks nimmetakse, on pool wersta maad kirrikost parremat kät, üks kingukene, kennest seda näha, et ta inimeste tehtud on, sest, et temmal kiwwid ringümber jallaks. Mitmed väga ellatand inimesed ütlesid meile, et nemmad ommast wannemmitest kuulnud, et seesamma kink wannal ajal hukkamise paigaks olnud, kus kurjategijaid ärahukkatud, ja nõidu ärrapõlletud, ja üttlid seda kohto- ja tulemäeks wannast kutsutawad

Järelkajad tänapäevas

Kongla Anni mälestuskivi Viru-Nigulas

FOTO: WikiCommons

Eesti taasiseseisvumise perioodil hakkasid Kongla Anni vastu huvi tundma Viru-Nigula koduloolane Helmut Elstrok ja samast kandist pärit noortaaralane Ahto Kaasik, kes 1990. aastal andsid Kongla Anni protsessi 350. aastapäevaks uuesti välja Jaan Jungi poolt tõlgitud allika. 20. mail 1990 avati Viru-Nigula kirikaia taga Kongla Anni mälestuskivi Viru-Nigula Muinsuskaitse Seltsi, Viru-Nigula roheliste, noortaaralaste klubi Tõlet, Viru-Nigula kolhoosi ja rahvamaja koostöös. Istutati mälestuspuu ja korraldati riitus Samma hiies. Maausulised nägid Kongla Annis tüüpilist rahvaravitsejat ja usu ohvrit. Temast tehti sümbol.

Kuusteist aastat hiljem, 2006. aasta 2. mail põletasid SA Virumaa Muuseumid koos EELK Viru-Nigula koguduse ja Viru-Nigula vallaga teatraalse etenduse käigus õlgedest naise kujutise, tähistades nii lepingu sõlmimist, millega Viru-Nigula muuseumi haldamine anti üle sihtasutusele Virumaa Muuseumid. «Kristlikku vägivaldset fundamentalismi manifesteeriva tseremoonia korraldamine riigi ja omavalitsuste asutatud sihtasutuse poolt koostöös luterliku kiriku kogudusega» tekitas maausuliste hulgas erilist nördimust.  Maausulisi ühendav Maavalla Koda nimetas seda «kohaliku maa-arsti sümboolseks kordusmõrvaks» ning saatis järelepärimised Kaitsepolitseiametile, Kultuuriministeeriumile ja EELK peapiiskopile. Juuni alguses avaldas Virumaa Muuseumite juht Ants Leemets vabanduse. Tema sõnul oli tegemist ajaloo illustreerimisega.

Igal juhul on Anne mälestuskivi nüüd kantud ka Viru-Nigula vaatamisväärsuste nimekirja.

Kes soovib, saab teemast pikemalt lugeda Aarne Rubeni raamatust «Nõisaprotsessid Eestis», mis sel aastal ilmus ja on veel praegugi lettidel, samuti Malle Salupere raamatust «Tõed ja tõdemused», 1998. Materjali leiab ka Histrodamus.ee ja monument.ee lehekülgedelt.

Tagasi üles