Kas noorepõlvearmastus jääb püsima?

Aleksei Budõlin ja Ilona Toots

FOTO: Erakogu

Kuna meie ühine ajaarvamine Alekseiga sai alguse just täna, jõulupühal, siis ikka vaatad sel päeval enesesse ja ajas tagasi ning mõtiskled selle üle, mis oli ning tuleb. Tihti öeldakse, et noorusearmastus terveks eluks pole võimalik ja see läheb üle, aga mina arvan, et asi pole vanuses, vaid kahe inimese kokkusobivuses ja soovis koos kasvada ja areneda, kirjutab Ilona Toots portaalis Minu Pere.

Vahel ütlevad inimesed veel, et suhte nimel tuleb teha ränka tööd. Jama! See ei peaks kunagi olema koormav, paha ja raske. Loomulikult on suhtes head ajad ja mitte nii head, aga kui sa tead, et kunagi tuleb pärast raskemat aega jälle see ilus soe ja mõnus aeg, siis on palju lihtsam hakkama saada. Ilmselt kasvabki mõnikord barjäär inimeste vahel nii kõrgeks, et enam ei taha, või pigem oskagi sellest üle ronida. See hinge avatus, mis on vajalik suhte toimimiseks- läheb lukku, luku võti on katki murtud ja mitu seppa peavad seda parandama…

Ka meie suhtes on olnud erinevaid perioode, loomulikult. Olen täheldanud, et eksisteerivad sellised „faasid“, mil me oleme koos võnkumas või erinevalt. Ehk siis täitsa okei faas, mil üks osapool on avatud ja teine mitte. Sel ajal üks justkui hoolitseb mõlema vajaduste eest ja ootab partnerit järele. Siis aga juhtub harva see väga ebameeldiv ja valus faas, mil mõlemad on lukus ning maetud oma tööde, murede, kohustuste alla ning igasugused tühised ragistamised a la, miks juust on külmikus lahtiselt, on kerged tulema.

Ning siis minu lemmikfaas, kui mõlemad on avatud ja iga pilk, naeratus annab sõna otseses mõttes tiivad! Seda viimast esineb kõige harvemini, nagu ikka heade asjadega. Aga kui aus olla, siis ma ei tahakski kogu aeg roosamannas supelda, sest siis kaob mõnu temast ära. Väikesed mõõnad aitavad elu tasakaalustada ja tuua temasse värvi.

Loe edasi portaalist Minu Pere.

Tagasi üles