Moodne naine: kuulge, jõuluhullud, aga mis üksikutest saab?

FOTO: Stephen Mcsweeny / PantherMedia / Scanpix

«Ma olen juba meisterdanud kolmkümmend viis jõulukaarti! Käsi on täitsa krampis!» kilkas hiljuti üks mu sõbranna. Teine jagas sotsiaalmeedias pilti oma elutoast, kus kingitustekuhja alt ehetesse uppuv kuusk välja ei pistnud. Kolmas sai palmi all sõrmuse sõrme, endal higisele laubale kleepunud päkapikumüts peas. Lajatasin kõikidele vapratele pühadehulludele viisaka laigi ja sain aru, et sellega minu jaoks igasugune tähistamine ka piirdub. Sõnad lihtsalt ei suuda väljendada, kui väga mul sel aastal pühademeeleolu ei ole. 

Need inimesed oma obsessiivselt detailsete jõululaupäevaplaanide, nunnude uisutamisepiltide, detsembribeebide, jõuluvanakostüümide ja kolm päeva hautatud kapsaga elavad minust väga erinevat elu. Mina olen sel aastal täiesti üksi ja ma ei mõtle siinkohal graafikute klapitamist. Minu elus ei ole kedagi, kellele kingitust teha, kellega soove vahetada või kellele päkapikku mängida.

Jah, on ju vanemad ja sõbrannad ning nendega saigi paika pandud mingi segane plaan laupäeva õhtul veini juua, aga kui kolmekümne-aastane täiskasvanud tütar võtab vaevaks ikkagi mõneks tunniks vanemate poolt läbi tulla, pole siit oodata eriti härrast meeleolu.

Kuidas siis muuta see aeg aastast üleelatavaks meile, üksikutele? Kui maha tõmmata valentinipäev, too Ameerika poolt peale sunnitud kohtingupüha, siis on detsembri lõpus kindlasti kõige keerulisem endale korrata, et ma ei vaja pluss ühte.

Mina püüan seekord võimalikult palju mittepüha ette võtta. Kolm päeva enne jõule ei ole ma veel ostnud mitte ühtegi kingitust, joonud hõõgveini ega viibinud ühes ruumis piparkookidega. Selle asemel teen vannitoas natuke remonti, hakkasin tõsisemalt käima trennis, mängisin börsil tavalisest veidi uljamalt ja planeerisin endale selleks nädalaks võimalikult hirmsa hambaarstilkäigu.

Tuleb tunnistada, et kõike käesolevat ei mõelnud ma ise välja. Mäletan ju ometi une pealt, mida tegi kõigi vallaliste naiste kaitseingel Tina Fey karakter komöödiasarjast 30 Rock oma üksiku sõbrapäevaga. «Ma eemaldasin ennast täielikult võrrandist. Ma panin endale 14. veebruariks juurekanali operatsiooni. Pool päeva veedan poolunes. Siis lähen koju ja vaatan halba eluloofilmi,» lõpetas ta oma optimistliku hüüatuse.

Just. Füüsiline valu, retseptiravimid, kaheldava kvaliteediga meelelahutus ja alkohol, mida saab jagada sama üksikute sõbrannadega, on paratamatult tagavaraplaanid ja mõeldud selleks, et ennast mitte tunda halvemini kui nagunii vaja, nii et miks mitte neile siis julgelt otsa vaadata. Võiks ju lihtsalt öelda, et sel korral on sedamoodi, mu elu pole ideaalne, aga ülejäänud üksteist ja pool kuud aastast pole tal ka midagi viga.

Selliste meeleolude tõttu on eriti meeldiv lugeda meediast, kuidas president Kaljulaid ei püüagi nägu teha nagu eestlased oleksid kristlik ja kirikus käiv rahvas. «Kuule, jõul on üks vana sõna, mis seostub pööripäevaga!» kõlas paljutsiteeritud Kaljulaidi vastus Mart Soidro provotseerivale küsimusele kirikus käimise kohta.

Pööripäevaga, eriti talvisega, on ju aga niimoodi, et ega keegi teda ennast ei oota ega hinda. Oodatakse just, et kõige pimedamad päevad mööda saaksid, et päike jälle mõne minuti võrra varem tõuseks ja me ei peaks enam kottpimedas hommikusööki sööma. Pööripäev pole mitte eesmärk, vaid abinõu ning selles mõttes on Kaljulaid tõeline moodne naine, et ta ei jaura meile ei kristlikest- ega peretraditsioonidest, vaid võtab elu ratsionaalselt.

Jah, praegu on väga pime, aga pööripäev on õnneks kohal ja juba kuu aja pärast on vahe märgatav. Jah, praegu peame me neelama alla oma laste, kihlasõrmuste või perereisidega eputavate tuttavate rõõmuhüüdeid, aga vähemalt jääme meie, üksikud, ilma ka pühadejoovastusega tekitatud krediitkaardiarvetest. Jah, näokirurgiani ning meelemürkideni laskumine tundub ekstreemne, aga kindlasti on see parem kui üksinda voodis piparkooke süüa, nutt kurgus.

Nii et vahel ju võib, ja seda ütlen isegi mina, võitmatu moodne naine, tunnistada kaotust ja nukrust. Praegu lihtsalt ei ole minu aeg, praegu võidab vastasleer, aga sellest hoolimata saan ma iga päev hakkama. Ning pealegi, detsembri lõpu juures on ju alati võrratu see, et keegi ei saa juba pärastlõunal tipsutatud konjakiklaasi peale viltu vaadata. Mida te ikka kobisete, jõulud on käes ja me kõik püüame nii hästi kui vähegi võimalik need üle elada! 

Tagasi üles