Ilona Leib: ma armastasin jõule

Ilona Leib.

FOTO: Erik Prozes

​Kõrval juuksuritoolis ägab mu sõbranna, oma ametis nõutud ja edukas naine, kes ei saa endale lubada, et poolteist tundi juuksuris mööduks niisama juttu ajades või ajakirju lugedes. «See on ebanormaalne, et minu e-postkastis on töökirjade vahel kahe päeva jooksul üle 70 kirja, kus lapse klassi- ja trennikaaslaste vanemad jauravad selle ümber, mida õpetajale ja treenerile kinkida. Kellel on aega neid lugeda?! Kellel kirjutada? 

Ühes grupis pakkus keegi välja konkreetse idee, et ostame õpetajale Tanel Veenre kõrvarõngad, ja suurem osa plaksutas rõõmust käsi, et ometi mingi konkreetne ja noore inimese jaoks ihaldusväärne asi. Ja ei läinud palju aega mööda, kui kanakari vaidles selle üle, millist värvi kindlasti osta ei tohi ja milline värv blondile sobib. Veel 17 kirja! Teises grupis teatas keegi kohe, et kingimuret ei ole, ta juba asus treenerile villaseid sokke kuduma. Selge. Järelikult teeb kingi igaüks isiklikult. Kollasele märkmepaberile ilmub uus kohustus.»

Minu sõbranna, kellel on ainult laps, ei lisa ühtegi kirja. Ta ei julge reostada umbes 50 lapsevanema postkasti, teades, et initsiatiivi võtmine tähendab veel üht kohustust detsembris, kui tal on hing niigi paelaga kaelas. Kuidas saavad hakkama mitme lapse vanemad?

Tagasi üles