Tõeline Raja Teele Adele Pärtelpoeg – tujukas südametemurdja

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Riina Hein ehk Raja Teele: tunnustada on vaja, mitte peksta

FOTO: «Reporter» / Kanal 2

Ise olevat Adele Pärtelpoeg öelnud: «Mis Teele mina ikka olen, aga kui te seda tahate, eks ma võin ju olla ka.» Elavaloomuline ja särtsakas Palamuse tüdruk Adele sündis 1. augustil 1890 Palamuse veskijärve kaldal. Kui tüdruk oli kaheaastane, kolis perekond Tartusse. Kolimise põhjuseks olevat olnud Adele kummaline ja veidi tujukas käitumine.

«Vanematel polnud mind võimalik Veskijärvest, mis oli otse üle tee, eemale hoida,» meenutas Adele ise. «Ma olin igal silmapilgul, kui minu järele ei vaadatud, järve hüpanud, seal partidega ühes ujunud ja uppumas olnud. Siis ei jäänud neil muud nõu üle, kui see koht ära anda, ja kolisidki Tartu linna elama.» Kahe ja poole aasta pärast tuldi tagasi ning asuti elama Palamuselt mõni kilomeeter kagusse jäänud Ehaverre.

Adele oli elavaloomuline ja särtsakas, sageli ka üsna kangekaelne, aga väga töökas neiu. Ta õppis Palamuse kihelkonnakoolis lühikest aega, vaid 1901-1903, seega paar aastat pärast Oskar Lutsu, kes temast oma Raja Teele vormis. «Olin neist poistest mõni aasta noorem. See kõik on isand Lutsu kui hea kirjaniku mõttelend (…) Kui ma aga suvel külapoistega palli mängides hüüdsin, et ärge tulge üle minu raja, siis seda kuuldes hakkaski Luts mind Raja Teeleks kutsuma,» on Adele hiljem selgitanud.

Oma nooruspäevil oli Adele Palamuse meeste üks lemmikuid. Räägitakse, et ta polnud mitte niivõrd ilus, kuivõrd huvitav neiu, kelle pärast nii abielus kui vallalised mehed olevat valutava südamega ringi käinud. Rahvasuus on selle kohta säilinud mahlakaid jutustusi. Näiteks räägitakse, et teiste seas oli Adelesse armunud ka kunagine vallasekretäri abiline. Kui kord vallasekretär kodunt ära läks, jätnud ta leivad rahuliku südamega ahju, sest abiline lubanud need välja võtta. Õhtul koju naastes leidis ta ahjust aga söestunud leivapätsid. Küsimusele, milles asi, vastas sekretäri abi, et ta näinud Adelet mööda kõndivat ja unustanud kõik muu.

Ei abiellunud mitte Tootsoniga, vaid Osvald Kolliga

Pärast Palamuse kooli suundus Adele Pärtelpoeg taas Tartusse, kus ta õppis A. Grassi koolis ja Puškini-nimelises vene gümnaasiumis, mille ta lõpetas 1909. Seejärel abiellus ta 9. septembril 19-aastasena vanemate tahte kohaselt Kolli talust pärit Osvald Kolliga. Kohalik rahvas teab meenutada, et keset pulmapidu olevat heitliku iseloomuga Adele meeleolu järsult muutunud, ta olevat tõmmanud oma pruudipärja lõhki ja visanud selle põrandale.

Ka hiljem tulnud abikaasade vahel ette tülitsemisi, mille käigus Adele oma mehe juurest minema kõndis. Siis elas ta mõnda aega mujal, kuni mees talle järele tuli ja nad ära leppisid, või siis tüdines naine ise ja otsustas koju naasta. Kord, kui Adele oma mehega taas riidu läks, olevat ta sõitnud Varale, kus üks tema meestuttav vallasekretäriks oli. Seal elanud naine tükk aega, kuni Osvald talle ühel päeval järele sõitis ja ta koju tagasi viis. Kiiresti lahkuma pidanud Teelel oli toidu valmistamine pooleli ja pada veega jäi pliidile. Vallasekretär hoidnud seda alles nagu püha vett – ikkagi ainus mälestus Teelest!

Pärast abiellumist töötas Adele mõned aastad Palamuse kirikumõisas ja paar aastat Tartus. 1927. aastal müüs tema abikaasa talu oma nooremale vennale ning Adele ja Osvald läksid koos oma 1912. aastal sündinud poja Endliga Austraaliasse õnne otsima.

Kohanemine maailma kuklapoolel

Nad pidasid mõnda aega Queenslandis Gympie’s edukalt lambafarmi, kuni see kord põua ajal tuleroaks langes. Mõned aastad hiljem suri Osvald vähktõppe ja Adele lõpetas nelja aasta pärast talupidamise, asudes tööle juuksurina ja pidas hiljem ka võõrastemaja.

Mõnda aega töötas Adele tubakakasvatuspiirkonnas Dimbulah’s, mille asemel on tänapäeval elamurajoonid. Ta hoolitses selle eest, et tubakalehed saaksid sordi ja kvaliteedi alusel õigesti sorteeritud. Adele oli sel alal väga hea spetsialist. Endel Kolli noorpõlve töökoht oli volframikaevanduses, mis praeguseks on võssa kasvanud. Endel oli veidi ekstsentriline ja mitte eriti suhtlemisaldis.

Muuseumitöötajad Arne Tegelmann ja Janek Varblas käisid Austraalias Teele jälgi otsimas 2015. aastal ja kogusid teda mäletanud isikutelt palju mälestusi. Adele viimane elupaik oli Julatteni külakeses. Tema naabriteks olid tšehhi juurtega Kanakide pere ja Eesti päritolu Pinkide järeltulijad.

Adele Kolli majas oli elanud ka tema meessoost abiline Paddy Groves, kelle soontes voolas nii iiri kui ka aborigeeni verd. Adelet meenutati ikka hea sõnaga. Ta olevat olnud hea kokk ja küpsetaja. Kui poeg Endel, kes töötas Julattenist mitmekümne kilomeetri kaugusel volframikaevanduses, nädalavahetuseks koju tuli, valmistas ema talle ikka rohkesti head-paremat. Üks Adele «hitte» olnud kapsarullid. «Adelet kutsuti ka teetööliste laagrisse toitu valmistama. Ta oli seal ainus naine suure hulga meeste keskel, aga ükski neist ei julenud temaga liiga familiaarselt käituda,» jutustas Helena Kanak. «Ta oli küll väikest kasvu, aga seda tugevama karakteriga, nii et meestel ei jäänud muud üle, kui teda respekteerida.» Teda nimetati alati mrs Kolliks. Adele oli innukas raamatulugeja, armastades Ameerika koloniseerimise ajast kõnelevaid lugusid.

Adele Koll oli tubli aednik. Tema suur aed oli alati korras ning salatit, kapsast ja porgandit suutis ta kasvatada sellistes kogustes, et jätkus turulgi müüa ja kauplustesse viia. Adele õmbles ja kudus ning kuna ta oli ka juuksur olnud, siis tema enda soeng oli alati korrektne.

Ent Adelel oli ka üks naisterahva kohta natuke tavatu hobi: ta armastas kala püüda. «Oja ääres võiski teda istumas näha kord raamatu, kord õngega,» meenutas Helena Kanak.

Endel oli aastatel 1942-1946 Austraalia sõjaväes ning kui ta 1988. aastal suri, maeti ta Mareeba kalmistule sõjaväelaste matmispaika. Järeltulijaid Endlil ei olnud.

1964-1971 oli Adele kirjavahetuses Palamuse kunagise õpilase ja kodu-uurija Johannes Pajuga. 1970. aasta septembris kirjutas rõõmsameelne vanaproua: «Sain 80-aastaseks, aga mu hing ei tundu vanem, kui olin 20-aastane. Mul oli suur sünnipäevapidu kohalikus seltsimajas, naabrid ja sõbrad tegid, siis sundisid mind laulma. Laulsin kolm laulu: kaks inglise, ühe eesti keeles – üks kask meil kasvas õues. Tantsisin ka mõned tantsud. Olen alles noor plika. Näete siis, kuidas Raja Teele elab Austraalias. Jah, olid minulgi noorusaastad!»

Adele Pärtelpoeg-Koll suri Queenslandis 84-aastaselt 8. juulil 1975. Ta on maetud Julatteni naaberküla Mareeba kalmistule ja kohalik rahvas paigutas tema kalmule ka mälestuskivi, kuhu on märgitud tema kuulumine Eesti kirjanduslukku.

Artikli kirjutamisel on kasutatud Riina Mägi 24/05/2015 ja 17/09/2016 Vooremaas ilmunud artikleid ja 2012. aastal ilmunud Karl Heina artiklit «Palamuse Tootsid ja Teeled»

Tagasi üles