Mehe matusemõtteid: mis teil, koolnutel, viga, mina pean aga edasi elama!

FOTO: Arne Trautmann / PantherMedia / Scanpix

Parafraseerides ühte ütelust: kui sa teiste matustel ei käi, hakkavad teised end sinu matusele sättima... Oma matusemõtetest kirjutab lugeja Franz K.

Imelik jah, aga järjekordsetel matustel tundus, et minu leinanägu on millestki muust, mitte sellest, et üks tore inimene on äkki lahkunud, ta lebab koolnult kirstus, mille kaas varsti suletakse ja mille me koos kirikust välja viime auto peale, siis surnuaia väravasse ja jälle auto pealt kuue mehe kandes kalmu kohale ning laseme hauda, siis kolm peotäit mulda ja ongi kõik... Aga sellest hiljem.

Igal matusel, kus käinud olen, on korraks peast läbi käinud hirmumõte, et äkki läheb nii, nagu Leonid Iljitš Brežnevil läks? Seletan: kui korrektseks peetakse seda, et kirst lastakse vastavate köite abil alla auku ühtlaselt ja aeglaselt, siis võib juhtuda vastupidi ja kirst langeb alla ebaühtlaselt, kiirelt ja lausa kolinal. On ka veel hullemaid juhtumeid, kus kirstukandjad ja köiemehed – need, kes kirstu ka alla oma kohale lasevad – on olnud juba nii juua täis ja kõne artikuleerimata, liigutused koordinatsioonivabad ning käed nii lödid, et kirst on poolde hauda viltu kinni jäänud. Ja see ei ole veel kõik: olukorda õgvendada püüdnud purjus kirstukandja on sinna otsa veel kukkunud ja kirstu ja hauaaugu vahele kinni jäänud. Ainuke lahendus oli haua kõrvalt lahtikaevamine ja vennikese päästmine... Toredad matused? Aga imelik on see, et sellised mõtted ei ole peas mõlkunud siis, kui ise olen see köiemees. Ju siis on inimene oma tegevusele pühendunud ja pole aega mure- ja hirmumõtteid heietada. «Suure kolinaga» pole kirstud hauda langenud, sest kõigil meestel on käed olnud kindlad-kained.

Aga see leinanägu, millest siis see? Ma ei ole mitte kurb, õnnetu, löödud, šokis mitte selle pärast, et keegi on surnud, mitte selle pärast, et ma ise varsti suren, vaid sellepärast, et... mina pean elama edasi! Mis teil – lahkunutel – viga, teil on joon alla tõmmatud, teil on rahu majas, aga mina pean edasi elama! Mina pean edasi olema ja elama, mina pean valmis olema selleks, et varsti on jälle uus koolnu, on uued matused ja on küll paha ja kurb, aga veelkord: mina pean ju edasi elama! Ja teiste matustele minemata ka ei saa jätta, sest, nagu öeldud, kui teisi ära saatmas ei käi, kipuvad need sind ära saatma tulema... kas või sedasi ülekantud tähenduses, et kui enam ei jõua isegi teiste matustele minna, ju siis on omal varsti minek ees.

Inimene on läinud, aga helge mälestus temast jääb, eriti see, kuidas ta suutis nalja visata, suutis seltskonnas tuju üleval hoida, teha ka vimkaga teravaid nalju, mõnikord ka selliseid kriitilisi, mis objekti ebamugavustundest piipu popsima sundis, aga kokkuvõttes ikkagi sedasi heatahtlikult, n-ö sõbralikult nöökides – vot selline oli inimene, kelle matsime, ja just sellise vimkaga matuseloo oleks temagi ehk rääkinud või kirjutanud. Olgu see siin üks pisike järelehüüe Inimesele, keda ikka ja jälle hea sõnaga meenutatakse.

Tagasi üles