Moodne naine: miks ma ei oska meestega rääkida

FOTO: JCB Prod / PantherMedia / Scanpix

Tegin hiljuti suure strateegilise vea ja rääkisin otse välja, mida ma mõtlen. Ühele mehele. Kes mulle väga meeldib. Ütlesin, et ma ei oska keerutada ja tahaks temaga, noh, kõiki asju teha. Ilmselgelt ei kuule ma temast enam mitte kunagi.

Üldiselt tahaks ma arvata, et oskan inimestega suhelda. Mul on selline töö, et pean pidevalt ütlema suurele kambale kolleegidele, mis edasi saab. See on pingeline, ma pean otsustama kiiresti, ma ei saa näidata, et ei tea või kahtlen endast või et mul oleks vaja tuge, sest mind palgati otsustajaks.

Ka meeldib mulle olla otsekohene oma sõprade, tuttavate, perekonna ja, noh, isegi kolumni lugejatega. Mida siin ikka keerutada? Kui ma tahan oma raamatupidajale öelda, et tema pakutud plaan järgmiseks majandusaastaks on minu arvates vigane ja mõttetu, siis teen selle ära. Kui projektijuht tähtajaga venitab, ei tee ma talle viisakat nägu. Kui mu sõbrannal on vaja kuulda, et tema abielu on iga objektiivse kõrvaltvaataja jaoks ammu karil ning käes aeg võtta vastu otsuseid, siis pean ma selle keerulise vestluse maha pidama.

Nii otsustasingi uljas nädalavahetusemeeleolus, et unustan ära kõik suhteõpikud ja naisteajakirjade soovitused mängida lahedat ükskõikset uitajat ning öelda otse välja, mida ma mõtlen. Algus kõlas ju ilusti, me oleme selle tüübiga alati saanud kõigest rääkida ja see mulle tema juures kõige rohkem meeldibki.

Ilmselgelt ma eksisin. Esmaspäeva hommikul arvuti taga tööd tehes ja tundide kaupa ühe silmaga vestluse aknast tema vastust oodates sain aru, milliseks hädiseks idioodiks kogu see olukord mind muutnud on. Ma ei suutnud seda lihtsalt uskuda, ma ei tundnud ennast enam absoluutselt ära.

Asja tegi veel iroonilisemaks see, et samal ajal kirjutasin teises aknas assistendile konkreetseid juhiseid uue tööetapi suhtes ja ei löönud kordagi kõhklema, kui oli vaja oma õigust taga nõuda või täpsustavaid küsimusi küsida. Ühega voolasid sõnad mu suust klaviatuurile ilma kõhkluseta, teisele aga proovisin mitu korda mõnda vähegi normaalset lauset trükkida, et see siis arglikult enne ära saatmist jälle kustutada. Poleks kunagi uskunud, et minetan oskuse ka kõige lihtsamaid sõnu ritta panna.

Miks see nii on, et teoreetilist korraga kahe inimesega sama asja tehes, lihtsalt rääkides, muutun ma skisofreeniliseks nii käitumise, enesekindluse kui kõige lihtsama kaine mõistuse poolest? Kuidas saab olla ühe mehega rääkimine nii keeruline inimesele, kelle päevatöö pole midagi muud peale, noh, rääkimise?

Jah, kui mu raamatupidaja või assistent kahekümne nelja tunni jooksul selgelt esitatud küsimusele korralikult vastata ei suuda, lasen ma nad ilmselt lahti. Jah, suhted teebki ju põnevaks, liblikad tekitab kõhtu just see sama küüsi närima panev põnevus, kerge pimesikumäng, võitlus, kus kord on üks peal ja teine all. Ning ometi ei saaks ma selgemalt väljendada seda, kui tüdinenud ma keerutamisest olen. Kui raske on lihtsalt kaardid laua peale panna? Kas me ei ole siin kõik täiskasvanud inimesed? Kas me ei oleks pidanud praeguseks arenema mööda suhteõpikutest ning koolipoisimängudest?

Võib-olla peakski ma leppima klišeega, et karjäärinaise parim kaaslane on tema töö, ning saama aru, et inimsuhtluse ideaalseim vorm ongi äripäevahommikul alluvatele käskude haukumine. Lihtsalt selle tarkuse järgi on keeruline talitada, kui tahaks peale käsutamise midagi ja kedagi veel. Keegi ei jaksa kogu aeg kogu elu kontrollida. Võib-olla ongi hea vahelduseks teha risti vastupidi igasugusele kainele mõistusele?

Ja peale selle, ta lihtsalt väga meeldib mulle. Paistab, et piisavalt, et igasugune kontroll loovutada, isegi kui see olukord hirmutab mul pildi eest. Väga loodan, et ma suudan meeles pidada talle seda mitte öelda, sest niisugust otse ütlemist ei kannataks keegi välja. Või… äkki mõni erandlik inimene ikka kannataks? Me oleme ju selle tüübiga mõlemad ühed kanged kivid ja see mulle tema juures kõige rohkem meeldibki. 

Tagasi üles