Justin Petrone: päkapikk soovitab

Justin Petrone

FOTO: Margus Ansu

Minu ellu tulid päkapikud esimest korda minu vanima tütre teisteks jõuludeks. Õunataoliste punapõskedega rõõmus lapsuke ruttas hommikul ärgates esimese asjana akna juurde sussi uurima. «Päkapikk,» sosistas ta ühe oma esimese selgeksõpitud sõna ja harutas kommi paberist lahti. Justkui oleks see maailma kõige tavalisem asi, sussi seest hommikuti üllatus leida.

Ja temale, eestlasele, see oligi maailma kõige loomulikum asi.

Minule tundus aga imelik. Olin üles kasvanud ameerika traditsioonides, kus päkapikkudele on antud kaks ülesannet. Esiteks tuleb neil jõulueelsetel nädalatel lapsi jälgida ja jõuluvanale ette kanda, kas nood käituvad ikka kingi vääriliselt. Suurema osa oma ärkveloleku ajast veetsid mehikesed aga hiiglaslikus tehases kusagil polaaröös mänguasju teha vuhkides. Niisiis orjatööjõud ja spioonid. See on ameeriklaste arusaam.

Tagasi üles