Maarja Kupits: miks ma oma alla-kahest pisarate hinnaga sõime ei sundinud

FOTO: JCB Prod / PantherMedia / Scanpix

Seal me nüüd siis oleme – esimene lapsehoiu harjutusperiood justkui üle elatud, aga mitte päris puhta lehega. Tegelikult oli juba mõned kuud tagasi selge, et minu väike poiss veel hoiulapseks ei hakka.

Rahulikus tempos alustasime hoiuharjutusega lapse aasta ja seitsme kuu vanuseks saades. See pidi mulle jätma paar kuud puhveraega, et oktoobrist vaikselt tööle minna. Esimesed paar nädalat läks kõik nii hästi, kui minna sai – minuga koos kannatas teiste laste läheduses veidi mängida ja päris igal hetkel ei pidanud ma isegi paari meetri raadiuses olema.

Kes mõtleb nüüd, et oleks pidanud kohe esimesel päeval lapse sinna jätma ja mitte temaga sinna mängima jääma, ärge mõelge. Uskuge, nii palju ma oma last tunnen. Tõsi – pärast tunni-pooleteise pikkust hoiusviibimist läks ta alati ukse juurde ja teatas: «Koju minna.» Asjad muutusid, kui paar korda tunniks ajaks päris ära käisin.

Sügav usalduskriis

Esimesel korral leidsin eest kasvataja süles äraoleval ilmel rippuva lapse, kes mulle isegi otsa vaadata ei tahtnud, sülletulemisest rääkimata. Vist on solvunud, mõtlesin. Hingehaava ulatus sai selgeks kodus, kui ta häälekalt igasugusest sülestlahkumisest keeldus. Seda jagus ka öösse, kui eelnevalt nii vankris kui oma voodis iseseisvalt uinunud laps ei olnud nõus magama mujal kui minu kaisus – midagi, mida oleme eelnevalt harrastanud vaid esimese kuue elunädala jooksul ja haiguse ajal.

Ka järgmine päev ei toonud muutusi. Ei mingit vankri- ega oma-voodi-und, vaid nutt, mis lõppes minu voodisse kaissu saades. Järgmisel korral tunniks ära käies kuulsin naastes juba hoiu ukse tagant tuttavat ja väga kurba nuttu. Võimalik, et tegelikult sain juba siis sisimas aru, et see ei lähe mitte, ja kui ma õigesti mäletan, võis see ka jääda viimaseks hoiupäevaks.

Järgnes mitu nädalat täis kirjeldamatut klammerdumist, äärmiselt hektilist ööund (sest kogu aeg oli vaja kontrollida, kas ma olen alles) ja käest kinni uinumist. Kõike, mida ta hoius teiste keskel oli enda sees tundnud ja hoidnud, elas ta nüüd välja. Mitu nädalat ei tahtnud muidu äärmiselt autolembene väike poiss mu auto lähedalegi minna. Veel tükk aega pärast viimast lastehoiupäeva kordas ta vahepeal muu jutu sees justkui iseendale, et emme tuleb tagasi. Käest kinni pean ma tal ööunne minnes siiamaani hoidma.

Paljudel emadel ei ole valikut – nad peavad oma alla-kahesed hoidu panema olenemata sellest, kas nood seda tahavad (õnneks on ka selliseid) või ei taha. Nende lohutuseks ja hulgas liiguvad ütlused nagu «küll harjub, mis tal üle jääb, kõik harjuvad». Need laused levivad ja kinnitavad liiga jõuliselt kanda ka nende emade seas, kellel tegelikult NII kriitiliselt väga vaja ei ole. Seal tekitavad need uskumused süütundega ähvardades survet ikka rohkem last takka sundida ja harjutada, mis ei ole minu silmis üldse hea.

Küll saab hakkama! Peab saama!

Läbilöögivõimeliseks kasvatamine algab moodsas maailmas ideaalis juba väga noorest east. Me õpetame neid hakkama saama, kohanema, enda eest seisma. Kõik iseenesest äärmiselt vajalikud oskused, ma ei vaidle sugugi. Aga kas just pooleteiseaastasele? Ega muidugi, pole aega raisata. Edukultus on väga sügavale juurdunud. Kõik peavad elus läbi lööma ja alustada tuleb varakult. Kõik peavad saama kõrghariduse, tasuva töö IT-sektoris ja juhiloa, et kvalifitseeruda... millekski. Olenemata sellest, kas neil selleks tegelikult eeldusi või soovi ongi.

Tahaks öelda, et jah... ja... ei. Seekord andsin justkui järele. Ma olen elus väga vähe poole pealt, enne lõppu valitud rajalt kõrvale astunud. Aga kui enda puhul võin, veri ninast väljas, olenemata hinnast, uskudes ja teades oma jõudu, lõpuni pressida, siis lapsele ma sellist koormat panna ei taha.

Kuid nii mõnelgi puhul olen näinud ja tajunud seda silmapööritust, kui ütlen, et proovisime ja loobusime. «Kasvatad oma lapsest memmekat või? Meie läksime paarikuusena sõime ja kõik oleme elus! Küll ta oleks harjunud!» Jutt käib alla-kahestest lastest, kellel rääkimine ja söömine ei tule veel alati välja nagu tahaks ja püksis on tihti vähemalt uneajaks mähe. Mis memmekas?

Seetõttu tunneme end süüdi, kui meie laps ei harju, või kui teda piisavalt kõvasti sundida ei taha. Vana hea Emade Süü, ja süütunne ka tööandja ees, kellega kõik oli juba kokku lepitud... Kindlasti oleks minu lapski lõpuks nutmise lõpetanud. Ka kodus ja öösel. Lõpuks. Millalgi. Aga mida ta sealjuures mõelnud ja tundnud oleks?

Ma ei taha väita, et tegin kuidagi parema valiku kui mõned teised emad, absoluutselt mitte. Ma tean, et kõik elavad täpselt nii, nagu tahavad, saavad, ja kuidas nende jaoks parim on. Küll aga tahan innustada endasuguseid emasid selliseid otsuseid tegema võimalusel oma lapsest, mitte kellegi kolmanda kasvatusvõtetest lähtudes. Sealjuures ilma järjekordse süükoormata, et last mitte pooleteisesena sõime pannes jääb too millestki tulevaseks eluks kriitiliselt tähtsast ilma, nagu paljudele näib tunduvat. 

Tagasi üles