Marin: mehed kui menstruatsioonitsükkel

FOTO: Radka Linkova / PantherMedia / Scanpix

Tutvusin pealinna ööelus mehega, kes mulle mõningate esmamuljet loovate omaduste tõttu täitsa hästi paistis istuvat. Sõbrannadele rääkimiseks panin talle hüüdnime veinidude. Teisel kohtumisel hakkasin temas kahtlema ja kolmandal selgus lõplikult, et tegemist on ikka täieliku lihtsameelse rumalukesega, kes mulle mehena ei meeldi ega sobi. Andsin ka talle sellest viisakalt teada, et see kohtumine jäi viimaseks, aga tema on vist selle koolkonna poiss, kelle jaoks naise öeldud «ei» pole midagi tõsiseltvõetavat. Ja juba viimased kaks aastat pommitab mind sõnumite teel siiani. Mees nagu menstruatsioonitsükkel. Ebamugav, ilmub enamasti korra kuus, aga vahel hilineb veidi ja teinekord on eriti vaevuseid valmistav. 

See oli omamoodi naljakas kuju oma visaduses, lootusrikkuses ja meeleheites. Kuna teavitasin kannatlikult teda korduvalt ja korduvalt oma huvipuudusest, ei tunne ennast süüdi ega halvasti, ei teinud talle liiga ega lömastanud kirsakannaga tema tundeid.

Aga on sitapäid, kes teevad haiget. Need, kes võiksid elust ja mälust lõplikult kaduda, kuid neist ei saa lahti, sest nad ise ei tee seda võimalikuks. Võin ennast pooleks võimelda, et süda kildudest tagasi enamvähem endise kujuliseks tagasi liimida, aga need raisad ei lase.

Mees, sina, kes sa jood mõnikord paar pitsi rohkem, kui pea kannab ja keset ööd endistele pruutidele pudikeelselt nämmutades helistama kipud – sa oled veidi nõme. Sina, kes sa helistad selleks, et küsida nõu, mida oma kihlatule jõuludeks kinkida ja jutu lõpetuses lisad, kui kuradi hea seks meil omal ajal oli - vaata palun oma teadmised small talk’i kohta üle, ilmselt üllatud. Sina, kes sa juhuslikult lasteaia ees oma laps näpus vastu jooksed ja õhkad, et oh, oleks sa vaid vaba, küll siis meenutaks neid vanu häid aegu – vaata endale tõsiselt ja analüüsivalt otsa korraks. Teiste naiste järele kiunumine ei ole okei.

Aga sina, kes sa lased tunda ühel tüdrukul ennast kõige kõige erilisemana. Hoolitsed, hellitad, õrnutsed ja täidad soove silmist. Need ilusad sõnad, jagatud unistused ja salajased ihad. Mitte kõigile ei näita sa oma sisemist bernhardiinikutsikat, kes selle karuse pintsakut ja laitmatut triiksärki kandva karuse mehe sees peidus on. Kui ise annad meelega välja valed signaalid ja siis plaksuga enda ehitatud roosa mulli plaksuga katki teed, oled sa tõbras. Tahad üheöösuhet? Siis mõtle oma munadele, kogu julgus kokku ja nii ütlegi.

Kadunud kui kummitus

Mul oli aasta tagasi üks toores suhtekatse noormehega, kes kadus äkitselt nagu vits vette. Oli ennast minu juurde juba piisavalt sisse seadnud, et teada nägupidi mu naabreid, signalisatsioonikoodi ja kasutada minu parkimiskohta. Gepsis olid märgitud eraldi Marini kontor ja kodu, aastavahetuse veetsime koos ja suusareisi broneerisime ka ühiselt. Kuni ta ühel hommikul astus uksest välja ja enam tagasi ei tulnud. Ei võtnud telefonitoru, ei vastanud sõnumitele. Tänapäeva õnn ja õnnetus koos – kui ei näe kedagi muidu nii aktiivset netikasutajat ei Skype’is ega Facebookis online, tekib mure. Alguses iga tunniga, siis juba iga minutiga süvenev mure. Alguses eeldasin, et teeb tööd. Siis, et magab. On ta avarii teinud? Äkki on üldse surnud? Tuisune öö, refresh-isin tuima järjekindlusega uudiseid ja olin rõõmus, et liiklusõnnetustest teada ei antud.

Pisaraid valasin kõvasti. Loomulikult jõudis kohale, et see oli lahkumine hüvastijätuta, aga miks ta nii tegi, ei saanudki aru ja seetõttu kägistas see eriti jõhkralt hinge. Kas ma tegin midagi valesti? Kui oleksin midagi ütlemata jätnud, kas ta siis oleks jäänud? Kas töötasin liiga palju? Kas ma töötan üldse liiga palju, et suhet oleks võimalik pidada? Kas ma olen liiga kole? Või voodis halb? Mitte ükski küsimus ei saanud vastust, aga tootsin neid rohkesti juurde. Lesisin selili pimedas magamistoas, magada ei saanud, nutta ja rumalusi mõelda küll. Akna taga tormis kiikus tänavalatern, tuul kolises nõudlikult vihmaplekkidel ja kõik oli nii masendust soosiv kui vähegi olla sai. Ta tuleb õhtul töölt minu juurde, me sööme koos, peseme hambaid koos ja magame koos. Ärkame koos, enne lahkumist annab musi ja soovime teineteisele kallistades ilusat päeva. Ja siis paneb enda selja taga ukse kinni selleks, et kaduda. Miks?

Leppisin paratamatusega ja ravisin enda kareda noaga tükkideks nüsitud hinge, kuidas oskasin. Pool aastat hiljem kargas keset tööpäeva Facebooki-vestluse aken lahti ja mees küsis nagu maailma kõige loomulikuma asjana, kuidas mul läheb. Vastus «Hästi!» polnud piisav, uuris edasi, tahtis mind näha. Ja mitte selleks, et selgitada, vaid veenduda, et ma ei taha teda käekotiga uimaseks lüüa, teravaninaliste kingadega munadesse peksta ega hakka lahinal ja hüsteeriliselt nutma, kui teda näen. Võib-olla ta sisimas lootis, et viskun käsi murdes ja ahastades tema jalge ette ning palun teda tagasi. Või räägin veekalkvel silmadega, kui raske mul tema kadudes oli. Aga kui minus olekski ka selliseid jaburaid tundeid peidus olnud, poleks kadakana sitke naine minus neid talle iial tunnistada lubanud.

Ta kummitab mind siiani. Üha pikemate intervallidega, aga vahel ikkagi lendab kuskile suhtluskanalisse ja õhkab mokaotsast «mis oleks küll võinud saada» või «äkki sina oledki ikka tegelikult see minu õige, Marin?».

Kaduge päriselt minema, kui teile miski ei sobi. Teid ei taheta näha, te teete haiget.

Tagasi üles