Hämmastavad enne ja pärast fotod: 30 kilo kaalunud anorektiku paranemistee läbi kulturismi

Sophie Gajnik on Austraalia neiu, kes oma halvimatel hetkedel kaalus vaid 30 kilo ning hoidis end elus päevas 300 kaloriga. Nüüd on tal alanud aga uus elu ning ta ütleb, et saab paranemise eest tänada kulturismi.

24-aastane Sophie on juba noorest saadik spordiga tegelenud, kuid ülikooli jõudes võttis ta viis kilo juurde ning tundis meeletut survet see kaal maha saada. Treeninguteks enam samavõrd aega polnud, seega pöördus ta oma dieedi ülevaatamise poole – mis lõppes haiglasliku söömise piiramise ja enese näljutamise ehk anoreksiaga.

Naine ei taibanud, et midagi on valesti, enne, kui tema juuksed hakkasid välja langema. Selmet pöörduda rasvarikka toidulaua poole, sisaldab Sophie päevamenüü nüüd tosinaid mune ning teisi valgurikkaid toite, eesmärgiks on lihasmassi kasvatamine. Naine on leidnud pääsetee kulturismis ning tema keha on tänaseks tundmatuseni muutunud.

Praegu kaalub Sophie tervislikud 66 kilo. «Ma polnud kunagi veendunud selles, et mul on anoreksia,» räägib Sophie väljaandele news.com.au. «Aga kuidas ma olekski saanud selles veenduda – ma olin näljane ja luuludes. Ma lugesin piinliku täpsusega iga tarbitud kalorit ning sõin vaid siis, kui olin selle treeninguga «välja teeninud». Ja isegi siis ei söönud ma midagi, mis oli vähem kui 90 protsenti veepõhine.»

Sophie meenutab: «Mul polnud mingeid lihaseid, ma ei suutnud isegi tõusta, et minna vannituppa. Ma pissisin end täis ning mu ema või poiss-sõber pidid mu järel koristama. Mul olid pikad roosad juuksed ja kui ma sõrmed läbi nende libistasin, tuli vähemalt poolsada karva korraga ära. See oli hävitav.»

Tema tüüpiline päev nägi välja järgmine. Ta ärkas ning tegi trenni, et «vääriks» hommikusööki – ta jooksis kolm kilomeetrit, hüppas kaks minutit hüppenööriga, tegi kätekõverdusi ja istessetõuse ning hüppeid, kuni ta kurnatusest kas oksendas või kokku kukkus. See võttis aega kaks-kolm tundi. «Hääl minu peas ütles: «Ära söö hommikusööki! Sa rikud kogu treeningu nii ära!»»

Ta sõi kolm korda päevas ning tavaline toidukord koosnes 20 grammist spinatist, 15 grammist seentest, 20 grammist suvikõrvitsast, ühest hernest – piir ei tohtinud ületada sadat kalorit. «Ma lugesin sisse isegi need kaks kalorit, mille sain oma teest!»

Lõpuks ei jäänud Sophie’l muud üle, kui tunnistada: jah, ma olen anorektik. Kuid ta ei soovinud, et teda hakataks toitma kõrgekaloriliste kokteilidega, ta otsustas ise end ravima asuda. Esialgu jäi ta vaid toitude juurde, mis olid juba välja kujunenud, kuid lisas igale toidukorrale 50 kalorit. Seejärel jõudsid menüüsse tagasi teisedki toiduained: porgandid, õunad… Lõpuks oli ta piisavalt tugev, et aegamisi taas treenima asuda. Esialgu ei julgenud ta jõusaali minna enne kui alles südaööl, kuid jõudis ka kätte aeg, kui ta suisa end jõusalli tööle pakkus. Selleks ajaks oli ta juba õppinud oma keha ja toitu uuesti armastama, sest nägi kiirelt häid tulemusi – valku süües kasvas jõud ja lihasmass.

Nüüd on ta spordiklubis hinnatud juhataja, kuna räägib avameelselt oma teekonnast. Sophie ütleb, et kui vähemalt üks poiss või tüdruk tänu temale paranemisteele asub, on see kõik olnud seda väärt. «Ma olen tänulik oma mineviku eest. See oli väga valus, kuid õpetas mulle palju. Kui ma saan oma lugu jagades kedagi aidata, siis on see seda väärt.»

Kui sa tunned, et sinu suhe söömisega ei ole enam eluterve ja vajaksid ehk abi, siis leiad seda veebilehtedelt www.peaasi.ee või www.toitumine.ee.

Tagasi üles