Moodne naine: milleks mulle vaene mees?!

FOTO: Volodymyr Melnyk / PantherMedia / Scanpix

«Kas sind häirib see, et ma ei ole koolis käinud,» küsis minult täna üks noormees, kes tahab mind reedel välja kutsuda. «Kas sind hirmutavad minu kriminaalkaristused?» Tuleb tunnistada, et kuigi just hirm ei olnud, ei läinud see vestlus tema jaoks eriti hästi.

Me olime alles internetis tuttavaks saanud ja kompasime natuke teineteist tundma õppida, nagu need asjad ikka käivad. Ega ma kade pole, rääkisin talle endast ja oma tööst ning sain iga tunni ning vastusega aru, kuidas härra kehast enesekindlus kadus.

«Kas see on probleem, et ma töötan ehitusel?» jätkas ta ja kirus siis maailmamajandust, mis tema arvates süüdi on selles, et ta kolmekümnendateks eluaastateks ikka veel oma eluga midagi teha ei ole osanud.

Asi on ju selles, et otseselt ei ole probleem, kui inimene on tore. Ta tundus alguses päris tore! Olen mina käinud väljas autojuhi ja ehitajaga ning seda on ka kõik mu sõbrannad. Asi on selles, milliseks meie kiire vestlus – ja me polnud veel päris elus kohtunudki – tema enda iseloomu muutis. Alguses sarmiga löönud tüüp hakkas kirjutama mulle aina armetumaid vastuseid, millest kumas läbi laviin ebakindlust. Kas tõesti on nii raske oma ebakindlus korrakski peitu panna, eriti kui sa, noormees kohtinguootuses, loodad, et ma sulle võimaluse annan?

Väga hea on väita, et patriarhaalne ühiskond on vananenud ja tänapäeva naised iseseisvad, et õnnetud abielud tuleb lõpetada ja igasuguse vägivalla juures minema kõndida, kui tegelikult ei saa seda endale palju lihtsalt lubada.

Kõrgeltharitud, hästiteenivatel, paljureisivatel naistel tänapäeva Eestis on igasuguseid probleeme alates palgalõhest ja lõpetades vanakoolišovinismiga laiatarbemeedias, aga hetkel kummastab mind kõige rohkem küsimus, mida teha haledate meestega. Sellistega, kelle loevad negatiivseks omaduseks neid, mida mina loen enda juures headeks, sellistega, kes tegelikult ei taha iseseisvaid naisi enda kõrvale.

Vallaline naine olla on päris kallis, selleks peab tööd tegema. Kui ma tahan maksta ise oma ilusa korteri, oma lõbusad reisid, oma pöörased õhtud, siis pean ma päevad läbi kõvasti tööd tegema ja karjääriredelit kulutama. Ma võtan oma tööd väga tõsiselt, sest minu elu eest vastutan ainult mina. Elada kellegagi koos, ükskõik, kas õnnelikult või mitte, vähendab püsikulusid kohe paugult poole võrra.

Ajakiri Atlantic kirjutas hiljuti artiklis «Rikkad naised saavad loobuda abielust, vaesed ei saa» sellest samast nähtusest, mis tegeleb korraga nii feminismi kui majandusega. Väga hea on väita, et patriarhaalne ühiskond on vananenud ja tänapäeva naised iseseisvad, et õnnetud abielud tuleb lõpetada ja igasuguse vägivalla juures minema kõndida, kui tegelikult ei saa seda endale palju lihtsalt lubada.

Mäletan, et olin alles hilisteismeline ja kaalusin oma esimese pikema suhte juurest minema kõndimist, kui lugesin tolleaegsest pihiajakirjast kellegi lugejakirja lahutuse materiaalse poole kohta. Mingi ilmselges depressioonis naine õigustas oma vägivaldse mehe juurde tagasi minemist jutuga sellest, kuidas ta ei saa endale üksinda lubada muud peale kööktoa niiskes puumajas. «Mul pole isegi raadio jaoks raha,» kirjutas ta. «Mehega saime ikka lausa telekat vaadata.»

Kui nüüd täiesti aus olla, siis väljavaade sellisest nukrast elust veeringuid lugedes ja vaikust kuulates oli mu jaoks piisavalt heidutav, et veel natuke aega oma kallima juures püsida. Mõne aja pärast tegin aga oma peas tehte, et minust peab piisama. Ainult mina saan teha endale sellise elu, mis ei sõltu materiaalselt, ning ainult sel moel ei pea ma sõltuma ka emotsionaalselt. Tee rahani võib olla kohati piinarikas ja keeruline, aga toob endaga kaasa vabaduse.

Ja nüüd ma siin siis olengi, nii sõltumatu, et hirmutan ära oma kohtinguid.

Klassivahe kui selline ei ole siiani kerget kommunismipärandit läbi elavas Eestis asi, millest keegi avalikult räägib, aga mul on ausalt öeldes kõrini teesklemisest, et seda ei eksisteeri. Kas ma peaksin siis tegema nägu, et ei taha veeta aega meestega, kes on jõudnud kooli ja kes ei ole jäänud ehitajaks? Ning miks pean ma mööndusi tehes ja allapoole oma klassi kohtamas käies veel neid eluülikooli diplomiga noormehi lohutama? Aga kes mind lohutab?

Sanna Kartau kirjutas sel aastal Müürilehes kõmu tekitanud artiklis «Kellega tantsida sambat! Kõrgharitud meeste defitsiidist», noh, kõrgharitud meeste defitsiidist. «20–39-aastaste hulgas on kümne bakalaureusekraadiga mehe kohta peaaegu 20 naist, samas vanusegrupis kümne magistrikraadiga mehe kohta 17 sama haridustasemega naist,» esitles ta masendavat statistikat meie kõigi ühisest konnatiigist.

See on see tiik, kust me peaksime kõik leidma armastuse ning minu arvates on paradoksaalne, et armastust otsivad nii rikkad naised kui vaesed mehed. Lihtsalt, tahaksin ma sel nädalal küsida, miks on see edukatele naistele nii palju piinarikkam? Lõpuks, tundub mulle, on küna igat pidi lõhkine. Ma ei taha kellestki sõltuda ning ma ei taha väljas käia noormeestega, kes ei saa oma eludega hakkama. Selles pole ju kokkuvõttes mitte midagi keerulist!

Tagasi üles