Maarja Kupits: miks emad end ometi käest lasevad?!

FOTO: Scott Griessel / PantherMedia / Scanpix

Täna käsitleme sellist nähtust nagu Naine Laseb End (Pärast Lapsesaamist) Käest. Arusaadav, et see ei juhtu kõikidega ja kes tunneb, et neid see nähtus ei tabanud, nende pärast on mul hea meel – ma tean, et te olete olemas. Piisavalt levinud on see siiski, et aeg-ajalt erinevates (interneti)seltskondades teemaks tulla ja genereerida rohkem hukka- kui lihtsaltmõistmist. See huvitav nähtus võib puudutada nii vaid kehakaalu kui välimust üldisemalt ja mulle näib, et selles pole sugugi väike roll mängida ühel väga emalikul tundel.

Kuidas ma kogemata end peaaegu käest lasksin

Mind tabas see selles mõttes ootamatult, et heade geenide, natukese vedamise ja pikaaegse tantsutrenni tulemusel ei ole ma kunagi pidanud jälgima, mida suhu pistan. Aga aastad ja lapsesaamine on ilmselt oma töö teinud, igatahes avastasin kevadel, et ühed viis-kümme aastat vanad püksid, mida üsna harva kandsin, ei läinud mulle järsku jalga. Kogu aeg on läinud, ja nüüd järsku ei lähe? Astusin igaks juhuks kaalule ja oleksin peaaegu põrandalt maha kukkunud.

Toibudes astusin kontrolli mõttes uuesti ja tõepoolest – kaal näitas mulle seitsmega algavat numbrit, mis on mu elu absoluutne rekord. Kuigi minu peaaegu 180 cm pikkuse juures ei oleks justkui põhjust selle peale veel päris kriisikoosolekut kokku kutsuda, oli see siiski umbes viis kilo rohkem kui last ilmale tooma minnes ja peaaegu kümme kilo rohkem kui minu jaoks vaimselt ja füüsiliselt mugav kaal.

Kuna olen üldiselt seda usku, et igasuguste probleemidega on kasulik tegeleda kohe, mitte siis, kui suu juba hammastest tühi või kaalunumber kolmekohaliseks kasvanud, tuvastasin kiiresti süüdlase, milleks oli igaõhtune töötegemise kõrvale käiv kartulikrõpsupakk, ja elimineerisin selle võrrandist. Tulemus – mainitud mugav kaal on praeguseks muid korrektuure tegemata taas tibusammu kaugusel.

Selle asemel saaks ju lapsele...

Paratamatult hiilib vahepeal pähe mõte, mis oleks, kui panustaks oma füüsisesse veidi rohkem kui vaid krõpsupaki ärajätmisega... aga siis meenub, et selleks oleks vaja investeerida nii raha kui aega, mis – pange tähele, vaikselt hakkame jõudma suurema probleemini – tuleks justkui mingit pidi ikka lapse või teiste tegemist vajavate asjade arvelt, ja see ei lähe ju mitte.

Natuke laiemalt võttes on seda suhtumist märgata paljudes minu, aga ka teiste emade käitumismustrites, kui asi puudutab nende endi hüvesid. Minu ainus pisike naiselik nõrkus-iluteenus oli vanasti küünte geellakkimine, mida lasin viimati teha – laps saab kohe kaheseks, järelikult – peaaegu kolm aastat tagasi. Iga kord sellele mõeldes tundub, et jajah, oli ilus küll, aga mul pole ju seda enam tegelikult vaja.

Nii palju võtsin end siiski kokku, et lakkisin pool aastakest tagasi vähemalt viimased kümme aastat eranditult alati punased olnud varbaküüned uuesti esimest korda pärast lapsesaamist ära. Aga tunne oli seda tehes, nagu teeks sellele ja üldse endale aega kulutades tohutult pattu. Ja just see oli väga märgiline ja mõtlemapanev tunne.

Nimelt hakkab mulle järjest enam tunduma, et Naine Laseb End Käest Ära sündroomis on oluliseks teguriks just see iga nurga pealt sisse pressiv süütunne, mis niigi sassis hormoonidega emasid absurdsetes kohtades ründab. Milleks sa mukid siin ennast, kuhu sa oma arust minema hakkad, mine tegele parem lapsega! Mis maniküür või juuksur, niigi raha vähe, emapalk on ju läbi, targemasse kohta pole raha panna või? Kuhu trenni, kes su last vaatab seni? Kes selle kõik kinni maksab? Ja rollikonflikt ema vs naine möllab täiega.

Selle leebem variant on lihtsalt usk, et enda asemel võiks või oleks vaja alati midagi lapsele osta. Lisage sinna võrrandisse veel Alati Tublide Naiste lahkelt jagatav seisukoht, et kui ikka piisavalt tahta, saab ja jõuab kõike... Ja seal me siis oleme. Osalt imetleme vargsi neid, kes justkui kõike suudavad – neil on veel rohkem lapsi, kõik alati kenasti riides ja ise hoolitsetud, jõuavad käia trennis, üritustel, reisimaski... mis meil siis viga on? Ilmselt teeme tõesti ise midagi valesti.

Teisalt tunneme aga aina kasvavat vastumeelsust ja kurbust selle kõige ja enda üle, kuni viinamarjad muutuvad liiga hapuks – milleks mulle seda välist vaja ongi? Lapsel on ju ükskõik, kas mul on küüned lakitud või mitte, pea pestud või mitte, puhtad riided seljas või mitte... Seni, kuni vaene naine on omadega nii sügaval soos, et ta on lihtsalt üks järjekordne end käest lasknud ema veel ühe asjaga, mille üle end süüdi tunda.

Ma võin muidugi eksida ja see küünte geellakkimisele kuluv mõnikümmend eurot kuus ei olekski tegelikult patt. Võimalik, et lapsele justkui kuskilt eelmisest elust pärinevate šikkide küüntega käega pai tegemine ei oleks nii vale, nagu mulle praegu oma rollikonfliktis sipeldes tundub. Samas mul ju tegelikult ei ole seda vaja... Aga kui nüüd luges seda mõni kallis mees, kelle naine pole pärast lapsesaamist ammu saanud või julgenud enda peale mõelda, siis soe soovitus – julgustage teda selleks. Kui vaja, sundige natuke. Vaid emana elades võib ununeda, kuidas naiseksolemine käib ja et see on tegelikult päris mõnus.

Tagasi üles