Heidi Ruul teeb puust ja punaseks: mida naised siis tegelikult tahavad?

Kolumnist Heidi Ruul

FOTO: Marit Kuusk

Ma ei saa juba mõnda aega enam absoluutselt aru, mis minuga toimub. Kell on hetkel umbes-täpselt viis hommikul ja selle asemel, et hambad laiali magada, tunnen mina kaasa Mel Gibsonile, kes selle nimel, et teada saada, mida naised tahavad, endale kuusteist aastat tagasi ühes üsna halvas filmis isegi sukad jalga tõmbas. Armsaks saanud, kuid samas vanade ketside kombel täiesti kulunud väide, et ikka kõike ja kohe, tundub hetkel samuti kuidagi äärmiselt asjakohatu. Aga mida kuradit me siis ometigi tahame?!

Lisaks halbadele filmidele on antud teemat lakkamatult ka internetiavarustes leiduvates artiklites käsitletud. Lõviosas neist väidetakse, et naised tahavad meest, last, ebareaalselt osavat voodikaaslast ning kuldset retriiverit, kes valge aiaga piiratud maalapil energiliselt ringi liduks. Jah, kindlasti on palju naisi, kelle puhul kõik eelnev paika peab, aga reaalsuses on see siiski väga varieeruv. Kas või näiteks naised, kes erakordselt mehistele härradele hoopiski enda armsaid sookaaslasi eelistavad. Ja see on okei – põhiline, et inimene oleks õnnelik ja oma eluga rahul.

Sellest hoolimata on vastus antud küsimusele lihtsamast lihtsam: naised tahavad austust, ausust, armastust, vabadust, turvalisust, südamest naerda, hingest nutta, meestest aru saada, endast aru saada ja mõned korrad nädalas kvaliteetset seksi nautida.

Me tahame, et meid kuulataks ja et meile vastataks, kui me midagi ütleme. Me vajame pisut tähelepanu ja intelligentseid vestlusi. Me tahame, et mõnikord oleksid meie silmad kaetud pisaratega, aga seda mitte sügavast kurbusest, vaid joovastavast õnnest. Me usume, et armastus võidab alati ja me pettume selles alatihti.

Tee suu lahti!

Kui see nüüd sulle kuidagi abiks ei olnud ning sa endiselt ei mõista, mida naised tahavad, siis on mul sulle ainult üks nõuanne – tee suu lahti ja küsi ometi! Teeks õige nii, et see asi toimiks vastastikku nii? Et kui on küsimus, siis lihtsalt… küsiks? Ja kui sulle esitatakse küsimus, siis ehk lihtsalt vastaks, ausalt ning ilustamata? Ma tean, et see kõlab natukene hirmutavalt ja tegelikult võiks ju nõia kombel mõtteid lugeda osata, aga reaalsus taob jalaga näkku ja karjub, et unista edasi!

Olen viimasel ajal elanud enda jaoks absoluutselt uue põhimõtte järgi: lase asjadel minna ja ära püüa midagi ise suunata. Tuleb välja, et tegemist on mingi hetkeni täiesti toimiva asjaga. Ainus viga on see, et selliselt elades ei tea mitte keegi, mida sa tegelikult tahad. Ja see sööb lõpuks hinge seest. Nii saabub hetk, kui pole muud valikut, kui kõik enda sisse kogunenud soovid korraga välja paisata.

Ma tahan rahus armastada ja ühe käega lõunat süüa, sest me lihtsalt ei suuda teineteisest lahti lasta. Ma tahan olla kõige pöörasem mina ja kõige vaiksem ning rahulikum mina, sinuga koos. Ma tahan, et eetrisse läheks kohaliku konnatiigi seebiooperi viimane ning otsustav episood. Ma tahan, et stsenarist kirjutaks kulminatsiooni selliselt, et me mõlemad väljuksime sellest absurdist võitjana. Ma tahan kogu hingest õnnelik olla ja mu suurimaks sooviks on, et kõik mu lähedased oleksid seda minuga koos.

Inimesed on keerulised ning tuleb tunnistada, et tihtilugu, jah, me ei tea isegi, mida ja miks me täpselt tahame või teeme. Lõppeks oleme me kõik ju vaid pisut katkised olendid, kes usuvad, et just armastus on see, mis meid kuidagi imeväel terveks teeb. Kas teeb?

Tagasi üles