Pilk ajalukku: kuidas Eesti naised omal ajal õiguse haridusele välja võitlesid

FOTO: Mary Evans / Retrograph Collection / Scanpix

Eile, 1. detsembril tähistas Tartu Ülikool rahvusülikooli 97. aastapäeva. Kui täna on naised ülikoolis enamuses, siis tegelikkuses tekkis naistel võimalus ülikoolis käia vähem kui sada aastat tagasi.

20. sajandi alguses leiti, et valimisõigus ja haridus on naistele ülearused. Need, kellele ülikoolis käimine majanduslikult jõukohane oli, said õppida välismaal. Esimesed Eesti soost naised jõudsid 19. sajandi lõpul Šveitsi ülikoolidesse.

1905. aastal lubati esimesed naised Tartu Ülikooli vabakuulajatena. Naistel tuli pidevalt end tõestada ja võidelda tunnustamise eest ühiskonnas. Selleks ajaks oli Tartus loodud neli Eesti mehi ühendavat üliõpilasorganisatsiooni (Eesti Ülipilaste Selts, Vironia, Fraternitas Estica ja Sakala). Ka naised soovisid luua oma organisatsioone.

1911. aasta sügisel otsustasid Rostovtsevi eraülikoolis ning Jassinski ajaloo-, keele- ja õigusteaduse kõrgematel naiskursustel õppivad neiud asutada Eesti Naisülipilaste Seltsi.  Organisatsiooni eesmärk oli «selgitada naisüliõpilase teed iseseisvale kutsele ja leida tema osa ühiskondlikus elus». Õpperingkonna kuraator A. Purtšenko, kellele ENÜS-i delegatsioon oma põhikirja ülevaatamiseks, kommenteeris naiste plaane nii: «Milleks teiesugustele selts? Mida teil seal teha oleks? Mehed viidavad aega seltsis joomise, vehklemise ja suitsetamisega, aga teie – hakkate vist kohe eesti poliitikat ajama? Ei, niisugune selts küll pole soovitav sõja ajal! Ja kas pole selles mängus jälle Tõnisson?»

Eesti keele ja meele kaitseks

Sellisest suhtumisest hoolimata tegutses selts ärgitades teadlikku võitlust eesti keele ja meele kaitseks. Rahvuslik alus sai takistuseks põhikirja kinnitamisele, mistõttu tegutseti illegaalselt – koguneti salaja erakorterites ning asjaajamise paberid hävitati. Paremad tegutsemisvõimalused saadi Noor-Eesti raames Tartu Eesti Naisüliõpilaste rühmana. Kõrvuti püüdlustega põhikirja tunnustamise suunas püüti saada tunnustust ka teiste ülipilasorganisatsioonide poolt. Kuid meesüliõpilased ei tahtnud enda kõrval naisülipilasi, olemasolevad organisatsioonid ENÜS-i iseseisva organisatsioonina.

1915. aastal lubati naistel ülikooli astuda meestest täitmata kohtadele ning sooritada eksameid meestega võrdsetel alustel. Matrikliraamatusse hakati naisi kandma alles 1917. aastal. Esimese naisena immatrikuleeriti Tartu Ülikooli Jekaterina Sadovskaja, esimese eestlannana Alma Lüübek.

Alles 1919. aastal lubati naised täieõiguslikult ülikooli. ENÜS-i põhikiri kinnitati 14. novembril 1919. Aastal 1920. aastal asutati esimene naiskorporatsioon Filiae Patriae. 1924. aastal asutati veel Indla, Lembela ja Amicitia. Pesamunaks on 2011. aastal asutatud Sororitas Estoniae.

Avalikkuse suhtumine naiskorporantidesse oli 20ndatel väga skeptiline, mistõttu oli enesetõestamine korralik väljakutse. Naiskorporante alahinnati ja püüti naeruvääristada. Ajalehtedes ning teatud ringkondades esines sageli karikatuure ja anekdoote naiskorporantidest. Neid süüdistati ebanaiselikkuses, kergemeelsuses, liigses võimuihas ja põlistele meeste mängumaadele tungimises. Näiteks Korporatsioon Amicitia lipukiri «per aspera ad astra» (läbi raskuste tähtede poole) peegeldab hästi soovi end tõestada ja saavutada ühiskondlik tunnustus nii organisatsiooni kui ka eraldi kaasaegsete haritud noorte naistena.

Naiste võitlused on olnud edukad. Väidetavalt astub saja meestudengi kohta ülikooli rohkem kui 150 naistudengit. Naistudengitest lõpetajaid on lausa kaks korda enam. Nüüd on pigem küsimus selles, kuidas meelitada ülikooli rohkem mehi.

Tagasi üles