Sisekujundaja ja raamatute illustraator, Aasta Kodu 2010 nutika lahenduse auhinna võitja Reet Helisabeth Karm (26) soovitab õige aura tekitamiseks koju midagi päris oma kätega valmis teha. Sageli jääb ise meisterdamine tema hinnangul mitte niivõrd oskuste ja raha, vaid aja taha. Tänasel vabariigi aastapäeval avab Reet oma illustratsioonide näituse Viru Keskuses.
Reet, mille eest Sa enda hinnangul nutika kodu auhinna said?
Vast sellepärast, et olen suutnud Mustamäe paneelmaja korterisse luua disainilt huvitava elukeskkonna. Kuna ma just lõpetasin ülikooli, siis oli lahenduse juures oluline ka säästlikkus. Ma ei saa endale lubada, et ostaksin täpselt sellise kodu, mis mulle hirmsasti meeldib või millest ma unistan. Planeeringu võimalused on sellises tüüpkorteris hästi piiratud, nutikad lahendused annavad seal palju juurde. Selle eest ilmselt auhinna saingi, et suutsin leida selle vajaliku sära ka tüüpkorteris.
Fotol (2) näha olev vahekardin on kujunduselemendina pilkupüüdev, samas on sellel praktiline väärtus.
Pildil nähtud vahekardin on otsast lõpuni ise tehtud ehituspoes müüdavast ülevärvitavast tapeedist. Kõik ruudukesed lõikasin käsitsi, ühendasin traadiga ja värvisin neid ükshaaval vastavalt suure toa ja töönurga koloriidile, mida kardin eraldab.
Mul on kodus suur ruumipuudus. Ma maalin kodus ja teen ka tööd, kõik kohad on molberteid, pintsleid, värvipurke täis. Kingariiul on esikus näiteks lae alla ehitatud. Ma kasutan täiesti ära ka neid ruume, mida tavaliselt inimesed ei julge kasutada, eriti laealuseid. Kingariiul muidugi tekitab nüüd mu kassile mõningast tuska, kuna talle meeldis vahel neid kingi «mekkida».
Palju leidub mu kodus ka kunsti, sealhulgas seinamaalinguid. Magamistoas on seinale maalitud näiteks valge puu, kuhu kleebin aeg-ajalt üha uusi fotosid juurde – fotopuu ühesõnaga. Viimistlusmaterjalid on soodsad ja laialtlevinud, see-eest olen neid kavalalt kasutanud ja maksimaalselt ise oma kätega teinud. Nutikus leidub kindlasti ka minu kolmeruutmeetrises vannitoas, kuhu mahub kenasti dušš, tualett, valamukapp, pesumasin, päris mitu riiulit ja muidugi koht ise sees olemiseks.
Kas teostad kõiki oma ideid ise? Saad naisterahvana hakkama?
Ma ei saa hakkama siis, kui tõesti füüsiliselt jõud üle ei käi. Muidu olen aga ise põrandat pannud, küll abiga, aga ikkagi ise, saaginud ja liiminud, värvinud olen absoluutselt kõik ise. Mul nupukust jätkub ja ma ei pelga neid meestetöid. Minu sporditaust on ka selline, et olen viis aastat jalgpalli mänginud. Olen selline natuke poisilik tüdruk ehk – ma heameelega saen ja puurin, see ei ole probleem.
Sinul endal lapsi veel ei ole, ometi illustreerid lasteraamatuid, kujundad lastetubasid ja -mööblitki. Kust ammutad ideid, et jõuda lapsesõbralike tulemusteni? Kas kaevad sisimast üles väikese Reeda või vaatad õelapsi?
Meil (kirjanikust ema Hille Karmiga - toim) oli just hiljuti Audentese koolis 1. kuni 4. klassi lastele esitlus ja siis ka lapsed küsisid, kas ma kujutan iseennast seal piltidel. Ma ei ole kunagi selle peale mõelnud! Ma arvan, et pigem mõtlen õelaste peale. Me käime väga tihedalt läbi, ma tean, kuidas neil koolis ja lasteaias läheb, ajame alati pikalt juttu. Õe kolm last on minu jaoks kindlasti see kõige vahetum kontakt. Lisaks on sõpradel lapsed juba, küll pisemad, aga ei saa ütelda, et ma sellest maailmast hirmus kaugel oleks, kuna endal lapsi veel ei ole.
Milline oli Sinu lapsepõlv? Kuidas Sinu loovust julgustati ja ergutati?
Juba väikesest peale oli minu puhul üsna kindel, et ma oskan joonistada ja tahan joonistada. Ema ikka armastab rääkida, et joonistasin enne, kui kõndima hakkasin. Igal hommikul üritasin salaja isale kinga sisse pista pildikese ja emale mantli taskusse. Ma ise mäletan ka, et joonistasin hirmus palju. Sellest lähtuvalt otsustasid vanemad mu kunstikallakuga kooli panna. Keskkooliaeg möödus aga Gustav Adolfi Gümnaasiumis, kuna otsustasin, et aitab vahepeal kunstist ja pühendusin õppimisele.
Lapsepõlves veetsin ma hästi palju aega vanaisakodus. Seal ikka meisterdasin puulehtedest ja puuoksadest – kõigest, mis õues leidus. Keskkond oli väga hea. Minu vanemad ei ole kunagi minult nõudnud kindlate aladega tegelemist. Koolis pidin käima, seda teadsin otseloomulikult ise ka. Muul ajal tegin neid asju, mis mulle tõesti meeldisid. Selles mõttes anti mulle vabad käed ja ma olen selle eest väga tänulik vanematele.
Millised märksõnad on sisekujunduses Sinu jaoks olulised?
Palju sõltub sellest, kas ma räägin enda kodust, mille eest just auhinna võitsin ja mis on kujundatud piiratud eelarvega, või hoopis sellisest, kus võimalused on oluliselt suuremad.
Mõlemal juhul hindan aga enda töös kvaliteeti. Ka väikese rahaga saab teha midagi, mis mõjub väärikalt ja on esteetiline ning funktsionaalne. Mulle meeldib, kui kõik on hoolikalt läbi mõeldud – eesmärk, asukoht, vorm, värv. Oluliseks pean, et ese või element interjööris oleks ka osa tervikust, mitte sobimatu võõrkeha.
Lastetoa maal peab kokku minema lapsega, kes seal elab, arvestades just tema soove, lemmikvärve ja hobisid. Tuba võiks sobida ka ülejäänud elamisega. Seinamaal või lapse tuba tervikuna ei tohiks olla pealetükkiv ja raske. Eesmärk on leida meeldiv harmoonia ja tasakaal.
Mõnelgi inimesel tekib vahel tahtmine ise teha, aga nagu mingi piir tuleb ette, et ei oska. Mida neile soovitada?
Soovitaksin siiski proovida! Kui aga kohe kuidagi ei taha välja tulla, siis paluda nõu mõnelt spetsialistilt. Kui sisekujundusest rääkida, siis mõnikord ei olegi inimestel vaja tervet projekti, vaid lihtsaid näpunäiteid, millest juba täiesti piisab. Tihti on kasu mõistlikust soovitusest, et vältida apsakaid, mille hilisem ümber tegemine nõuab meeletut energiat ja lisaraha.
Üks selline levinud isetegemise viga on kuhjamine. Millegipärast kiputakse ikka kõiki stiile, ajastuid, värve ja vorme korraga kokku panema. See ongi keeruline, kuna näed ju poodides nii palju ilusaid asju ja tahaksid neid kõiki ja korraga! Sisekujundaja töö ongi üldpildi kokku mõtlemine ja kontrolli all hoidmine, et kodu ei oleks nagu lapitekk, mis erinevatest tükkidest kokku pandud. Kuigi mõnikord on ka see õiges kohas omaette stiil.
Siin võiks teemaks tulla feng shui?
Feng shuist, pean tunnistama, tean vähe. Lähtun interjööris eelkõige funktsionaalsusest ja kompositsioonist. Minu jaoks on aga müstiline kodude aura, mida tajun. Eriti näiteks veel omanikuta kodudel, kuhu sisse minnes tunnen, kas seal on positiivne aura või ei. Kui seda kipub vähem olema, siis on vaja natuke rohkem vaeva näha, et hea aura sinna sisse tuua.
Kui on kange soov midagi täiesti ise teha, kuidas sel juhul julgustaksid?
Kindlasti tuleks ette võtta! Kui käid sellises kodus, kus midagi on ise tehtud, annab see väga palju juurde. Isegi kui tehtud ese ei näe ideaalne välja või ei ole välja tulnud täpselt nii, nagu omanik tahtis, hõngub sellest sedasama head aurat.
Kui inimene ise tunneb tegemisest naudingut, siis olen absoluutselt poolt! Mulle väga meeldiks, kui inimestel oleks rohkem aega selliste asjadega tegelemiseks. Head inspiratsiooni saab ajakirjadest ja raamatutest ning see on kättevõtmise asi ka - kes tahab, teeb ära. Ma siiralt soovitan midagi ise teha, aastate pärast on ka hea vaadata, et näe, ikka tegin ära, kiitus iseendale.
Kui tähtis on Sinu jaoks tunnustus?
Kindlasti pean tunnustust vajalikuks. Mulle täitsa meeldib, kui keegi patsutab õlale ja ütleb, et hästi tehtud. Iga õnnestunud projekt on tegelikult see, mis annab järgmisteks lisaenergiat suurel hulgal juurde. Ma olen pärit sellisest kodust, kus pigem kiidetakse kui laidetakse, aga hindan ka kriitikat väga kõrgelt, sest see on see, mis paneb tõeliselt paremuse poole pingutama.
On praegu sihid Sinu jaoks selged või on veel otsimist? Või kuulub otsimine sellise loova töö juurde?
Otsimine käib, kindlasti. Ma ei ole inimene, kes paneks endale ühe kindla eesmärgi, jõuaks selleni ja siis istuks kümme aastat selle ühe eesmärgi otsas hea tundega, et nüüd on kõik, olen kohal. Mu ideed ja projektid on pidevas muutumises. Mida ma sooviks, on enda sisekujundusbüroo. Kinnisvarakriis mõjutas aga tugevalt ka minu eriala, edu saavutamine on raskem, kui mõned aastad tagasi. Igal juhul ei valiks ma rahalistel põhjustel muud eriala. Minu nimi on kui bränd ja see on see, millega tahan kuskile välja jõuda.
Lisaks sisekujundusele ja raamatute illustreerimisele huvitud ka moest. Mida täpsemalt Sa sel alal teed?
Moega tegelesin kõige tihedamalt keskkoolis ja osalesin siis ka Supernoova moekonkursil. Sellest ajast saati meeldib mulle väga endale õmmelda põnevaid kotte ja muid aksessuaare. Tihti ka maalin kangale ja riietele.
Lood moodi siis ainult endale või ka sõbradele-tuttavatele tellimise peale?
Suvel on tulemas ühisprojekt hea sõbrannaga, kes on tõusev täht moemaastikul, ja ilmselt teeme siis mõned kleidid koos ka. Tema disainib kleidi ja mina graafika, mis trükitakse peale. See tõotab hästi põnev projekt tulla.
Kõik teed tunduvad valla olevat!
Tahaks loota küll. Nurgas konutades ei saavuta midagi, see on selge.
Millised tunded valdavad Sind Eesti Vabariigi sünnipäevaga seoses?
Mul on uhke tunne, et ma Eestis elan, mulle meeldib. Olen ka välismaal elanud. Ma ei ole seda tüüpi inimene, kes naiivselt arvaks, et kindlasti mujal on parem. Ma ei oska küll hinnata, kuidas oleks läbi lüüa mõnes disainimekas, aga seda jõuan elus katsetada. Mulle meeldib mõelda, et terve maailm on kodu, võta vaid ette ja mine.
Vabariigi aastapäeval avad järjekorras oma neljanda illustratsioonide näituse Viru Keskuses. Mille poolest see näitus varasematest erineb?
Näitusel on üleval pildid raamatust «Ingli valgus» (autor Hille Karm – toim), mida Viru keskuse külastajad veel näinud ei ole. Viimati esitlesin seal illustratsioone varasematest raamatutest «Väike vahva vanaema» ja «Robot Robin saab südame». Esmakordselt saab näituse pilte printstone.ee lehelt ka tellida, ja mitte ainult reprodena, vaid ka tapeedi, ruloo ja patjadena. Varem sellist võimalust pole olnud. «Ingli valgus» on üks mu lemmikraamatuid, see on mulle hingelähedane ja armas.
Reet Helisabeth Karmi «Ingli valguse» illustratsioonide näitus on avatud Viru Keskuse kolmanda korruse fuajees 24. veebruari õhtust kuni 10. märtsini.