Marin puhastab sõbralisti: hullud, hüsteerikud ja värsked emad, aidaa!

FOTO: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Scanpix

Puhastasin hiljuti oma Facebooki sõbralisti, tegin korralikku kriitilise pilguga harvendust. Olen pikka aega arvanud, et kui mõned inimesed mu listis poleks, ei teaks ma nende tegemistest midagi, süvenedes ja järele mõeldes – ega ei huvitagi. Kunagi, kui vanusenumber oli rohkem pubekaea poole kaldu, oli oluline omada võimalikult rohkearvulist publikut oma tegemistele, nüüd aeg juba kvantiteedile rõhumise aspekti asemel lähtuda rohkem muust elu läbivast.

Mu parimad armukesed ei ole seal. Pole kunagi ka olnud. Puhas konspiratiivsus. Ja mu värsked armumised pole seal samuti. Mul on mingi kerge ebausk sellega, et kiirelt hinge läinud kohtumisi ei taha sinna kohe kinnitada. Mu vanemad pole seal, las olen nende mõtetes pahedeta tütreke edasi. Mu boss pole ja ka ei tule sinna, hinnaku mu tööd, mitte sotsiaalset väljendusstiili, paar korda aastas joome endid koos täis niikuinii. Aga ikka oli sinna kogunenud peotäis liigset seltskonda.

Need, kellega ma silmast silma kokku saades normaalselt suhtle. Kolleeg, kellega töötame kaks ja pool aastat kõrvuti kabinettides ja mulle esimesel töönädalal sõbrakutse saatis. Me ei ole vahetanud omavahel mitte ühtegi teist sõna peale tere, olgu, ilmselt paar korda ka head aega soovinud. Miks paganama pärast peaksin tahtma tema pere tegemistega kursis olla või täpsemalt – mis ajendab teda minu eluga kursis olemist? Piltide all elab kaasa, sest nii on kombeks? Samas kohvimasina kõrval seistes vaikime ja vaatame eri suundadesse. Või naabrimees, kellega trepikojas vahetame põlglikke pilke ja ühistu koosolekul röögime teineteise peale, saadab kahe intsidendi vahel sõbrakutse. No ei, olgu normaalne! Jõmm, kellelt oksjonil kapi ostsin, tõi mulle selle koju, viis minutit hiljem oli sõbrakutse mu telefoni ekraanil. Siinkohal on muidugi järelemõtlemise koht mulle endalegi, et mis toimus minu blondis peakeses, kui selle vastu võtsin ja ära kinnitasin.

Hullud. Päris tõsised hullud, kellel on ilmselt ka mingi meditsiiniline diagnoos selle kohta. Kinga sai mees, kes ühe uudisteportaali lingi all kukkus järjest naisi mõnitama. «Kahju, et sind emaüsast üldse välja tõmmati.» «Võta veidi kaalust alla, äkki tellime siis sindki» jne. Ka ühe näitsiku olen eemaldanud, kes tegi enesest meeltesegaduses olles kaheldava kunstilise väärtusega alastipilte ja neid siia-sinna jagas. Haigus pole häbiasi, aga mu nõrgad närvid ja pehme süda ei talu selliseid asju.

Hüsteerikud. Sekundiga kustutasin uudislingi kommenteerija lause «meie uues valitsuses on nüüd kitsekarjus ja lüpsilehm» eest. Igasugused vaenuõhutamised, rassism, pagulastepaanika ja kellegi mõnitamine on maailmavaatelised erinevused, mida ei tolereeri. Eelmist peaministrit nimetati hamstriks ja Vao küla elanikku ahviks. Ma ei soovi selliseid inimesi teada, tunda, mõista ega enda läheduses näha.

Tarbimishullud. Kakskümmend üheksa tarbimismängu jagamist päevas. Like-kommenteeri-jaga! Kuulekalt kirjutatud vajalikud hüüdlaused reklaampostituste all, vahel tag-itud sõprade nimedki juures. Kõike on võimalik võita ja vähe sellest, absoluutselt kõike on vaja! Karukujulisi mälupulki ja Hiina satsiseelikuid. Koerte jõulukalendreid, lumelabidaid ja täispuhutavaid tugitoole. Mängutubade pakette ja ahjuvorme, uusi kunstripsmeid ja leopardimustrilisi retuuse. Kõike on vaja, selline odav hobi, mis ei nõua mingeid investeeringuid peale tohutu vaba aja, lootuse ja suure kannatuse. Mäletan, et kunagi olid nad toredad inimesed, ei teagi, mis siis juhtus, et nii läks.

Äsjased värsked emad. Ma ausõna saan aru, et lapse sünd on värsketele vanematele, maailma tähtsaim asi, aga siin see konks veidi ongi, et kogu ülejäänud inimkonna jaoks see nii megaoluline ei ole. Igaüks jumaldab oma lapsi, teised põnnid nii vastupandamatud ei ole. Laste presenteerimine sotsiaalmeedias on minu jaoks üldse veidi tundlik teema, aga nii siiralt nüüd, kallid emmed – kas need pudruste nägude ja rokaste rinnaesistega fotod on need kõige nummimad, mida jagada? Mälukaarti võib ka mujale tühjaks laadida kui Facebooki, mõningane mõõdukus ei oleks liiast. Klassikalised postitused «täna kakasime vanni», «meil tulevad hambad» ja «meie issi on parim». Tunnen juba, kuidas mind mõttes tundetuks ja küüniliseks mõrraks nimetatakse, aga andke andeks, tegelikult olete ju veidikenegi nõus.

Naiivsed õhkajad. Halvimatel päevadel ilmub nende seina kaudu uudisvoogu kümneid kahtlase väärtusega dramaatilisi mõtteteri naiste tugevuse ja lõpmatu armastuse kohta. Taustapildiks mõtlik lainetus, päikeseloojang või kaks paari jalajälgi üle liiva paterdamas. «Pilgud on esimesed armastuskirjad.» «Armastus on see, kui karu koopast tuleb välja rase rebane.» Ja nii väsimatult päevade, nädalate ja kuude kaupa. Minu jaoks läilam kui iiriskomm, sisutu ja tüütu. «Ainult lahkumisel ja jällenägemisel tuntakse, kas teineteist tõeliselt armastatakse!» Tõsi, jah? Siis ongi paras teineteisest veidi eemalduda, teen seda sel viisil, et puksin nad oma listist välja. Äkki kunagi suurte tunnete najal igatseme ja ühineme taas. Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib... 

Tagasi üles