Psühholoog annab nõu: mida teha, kui partner ei taha paariteraapiasse kaasa tulla?

FOTO: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Scanpix

Päris paljudele on ilmselt tuttav selline olukord, kus ühe poole arvates on paarisuhtes nii mõndagi viltu või vähemalt saaks asjad paremini olla ja teise arvates on samas kõik korras. Probleeme nägev pool üritab ühel ja teisel moel märku anda, teemat jutuks võtta – aga põrkab kas otsesele vastuseisule või siis sellele, et jutt viiakse nagu muuseas mujale, näiteks laste probleemidele. Ühel hetkel võib ebakõla jõuda välja nii kaugele, et üks pool hakkab otseselt rääkima lahkuminekust, ähvardab armukese võtta või üritab veenda teist enne mainitud samme paariteraapiasse minema, aga teise arvates probleeme ikka ei ole ja tühjast tehakse tüli. 

Sel hetkel võibki murelikumal poolel tekkida üsna lootusetu küsimus, et kui üksi suhtes midagi muuta ei oska ja kaaslane keeldub välist abi otsimast, mida siis üldse teha annab?

Tegelikult võib paarisuhte asjus ka üksi psühhoterapeudi poole pöörduda – kui te olete välja uurinud, et terapeudil suhteteemadega tegelemise kompetents ikka olemas on (vastasel korral võib tulemuseks olla suhte lõplik purunemine). Tõsi, paarisuhet parandada on koos teraapias käies palju kergem. Abistajal on kahe infoallika põhjal lihtsam aru saada, mis suhtes toimub ja vajadusel saab kohe turvalises keskkonnas uutmoodi suhtlemist ka proovida. Üksi teraapias käies võib tulemuseks olla ka ühe poole suurem tajutud vastutus (sest ollakse justkui ise nüüd suhteasjus targem) ja see, et teist poolt hakatakse liiga usinalt õpetama, kuidas ta peaks käituma. Siis on tõenäoline, et kohatakse tugevat vastuseisu, sest armastatud partneri asemel nähakse käitumise muutmisele survestajas pahast lapsevanemat või õpetajat. Seega on üksinda paarisuhte asjas teraapiasse mineku eelduseks see, et ollakse valmis tööd tegema justnimelt endaga. Ja nii nagu koos teraapias käies arutatakse läbi mõlema poole motivatsioon üldse suhte parandamise nimel vaeva näha, peab ka üksi pöördudes läbi mõtlema, et mida teha siis, kui probleemid suhtes jätkuvad ja teine pool pole muutusest jätkuvalt huvitatud.

Kuidas üksinda paariterapeudi poole pöördudes suhteprobleemidega tegeletakse?

Terapeut saab aidata kaardistada suhtega seotud vajadusi, eesmärke, plaane. Tihtipeale pole noored n-ö käima hakates üldse mõelnud (veel vähem teisele öelnud), millist suhet ja kui pikaks ajaks nad endale partnerit soovivad. Vajaduste teadvustamine võib alata detailidest. On neid, kelle jaoks näiteks teadmine, et partner neile kunagi lilli ei too või nende lemmiksööki ei tee, on väga oluline miinus (mille sõnastamine võib aga endale tunduda lapsik, seega vaikitakse) ja on neid, kelle jaoks on tegemist tühiasjadega.

Saab analüüsida põhilisi konfliktimustreid, mis leiavad üsna ühtemoodi aset iga kord ja sõltumata sellest, mis just tüli teemaks parasjagu on. Kui üks pool teab, kuidas suhtes tülid käivituvad, siis on tal ka võimalus soovi korral seda peatada. Samuti saab õppida mõistma oma suhetega seotud emotsioone (millal vihastan, millal tekib hirm või masendus) ja nendega seotud automaatmõtteid («ma pole armastust väärt», «ma olen mõttetu», «keegi ei hooli minust») ja kuidas neid peatada.

Üks asi, millel tavaliselt samuti peatutakse, on see, kuidas lapsepõlvest kaasa saadud kiindumussuhe meie paarisuhtes olemist mõjutab. Mõni on lapsest peale kogenud, et tähelepanu saamiseks peab igal viisil pingutama, teine on õppinud tundeid ja lähedusvajadust endasse peitma, kolmas on kogenud kindlat hoolimist ja oskab suhte pärast muretseda parasjagu. Teades, mismoodi ollakse harjunud lähedusvajadust rahuldama, kust see viis tuleb ja kuidas sellele partnerid on reageerinud, osatakse soovi korral ka oma käitumist muuta. Kui endast arusaamine on vähene, siis võib küll palju pingutada erinevaid suhtlemisoskusi õppides, aga kuidagi keevad emotsioonid ikka nii üle pea, et nende kasutamine unustatakse sootuks.

Üksi suhtemure tõttu teraapiasse minnes tehaksegi investeering tegelikult eelkõige endasse – ka siis, kui praegune suhe lõpebki lahkuminekuga, on tulevikus kindlasti abiks see, kui osatakse enda rolli ja vajadusi suhtes paremini mõista.

Tagasi üles