Kaja Kallas: aitamisest

Kaja Kallas.

FOTO: Tanel Meos / Delfi / Eesti Ajalehed

​Inimesel pidi olema kõige raskem öelda emakeeles kaht lauset: «Ma armastan sind» ja «Palun aita mind». See tuli mulle jälle meelde, kui käisin Linnateatris vaatamas etendust «Inimesed, kohad, asjad», mis rääkis sõltuvushäiretest ja nendest ülesaamisest ning sellest, kuidas me vahel vajame teiste abi ja kui raske on meil seda endale tunnistada.

Tellijale

Käes on jõulukuu, kui inimesed on altimad teisi aitama. Sellega seoses näeb vähemalt Eestis kõikvõimalikke heategevuskampaaniaid rohkem kui muudel aegadel. Belgias ma televiisorit ei vaata ning seetõttu ei ole ka kursis, kas sealgi midagi sellist korraldatakse, aga tänaval küll asjakohaseid plakateid ei näe. Hakkasin siis mõtlema, kas Belgias aidatakse üksteist vähem või on siin inimestel niisamagi soov teisi aidata, kõik see tuleb loomulikult ning kedagi ei pea kampaaniatega tagant utsitama.

Inimarengu aruanne 2013/2014 ütleb, et Kesk-Euroopa riikidega võrreldes on meie inimeste osalemine teiste abistamises, annetamises ja vabatahtlikus töös vähene. Vaid 40 protsenti on osutanud abi võõrale. Samas öeldakse, et liberaalsetes ühiskondades tunnevad inimesed suuremat vastutust teiste aitamise eest. Sellistes ühiskondades inimesed tunnevad, et kui neile on antud rohkem vabadusi, siis peavad nad ka rohkem vastutust võtma nõrgemate ja abivajajate eest.  Miskipärast see Eestis selliselt veel ei toimi.

Tagasi üles