Veganiväljakutse finišis: kas edasi lihasööjana?

Triin Palmipuu koos kass Joosepiga. Triin katsetab, mis tunne on kuu aega elada vegan-elu.

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix

Kui mulle oktoobris veganiväljakutse ettepanek tehti, tahtsin muidugi sekundipealt osaleda, aga olin korralikult ebakindel, ikkagi terve kuu! Mida ma söön? Kes selle mulle valmis teeb? Kas ma ei saa terve see aeg kordagi kodust väljaspool süüa? Aga mis siis, kui ma juba teise päeva lõunal murdun ja leian, et ainus, mis mind elule tagasi turgutab, on kanasalat või omlett? 

Pöidlad positiivsusest püsti tahaksin julgustada kõiki kahtlejaid ja kaalujaid kasvõi üheks päevaks proovima, see on tegelikult nii mõnus ja lihtsalt teostatav. Veganlus ei tähenda, et lõunasöögiks hakkab olema keedukartul lusikatäie riivitud porgandiga ehk senine päevapraad, millele koorekastet ja pikkpoisiviilu ei lisata. Soovitan alustada mõne taimetoidublogi sirvimist, kindlasti leiab ideid ja proovimist väärt mõtteid. Veganiburksi saab juba peaaegu igalt poolt, proovige kasvõi vahelduseks, enesetunne on seda väärt.

Mis on selle kuuga muutunud? 

Korduvalt küsiti, kas pean sel moel dieeti või kuidas need nädalad kaalunumbrile on mõjunud. Kaalulanguse ootus on taimetoidu juures natuke ülepaisutatud, kõik on ju näinud trullakalt paksu küülikut, puhtalt murust kosunud. Ma ei jätnud midagi söömata liigsete kalorite kartuses, tundus liiga libe tee algajana end veel milleski piirata. Sõin nii jäätist kui soja-nugget'eid, proovisin rammusaid kastmeid, praadisin toitu, nii et silm ei pilkunud ega muretsenud mõne köögivilja suure tärklisesisalduse pärast. Samas oli aedvilja ja puuviljade osakaal nii suur, et kõhu võis punni süüa, aga ei tekkinud sellist uimast üleküllastuse tunnet, et nüüd peale söömist tahaks veidi lesida või lõunalt tulles ajaks haigutama. Kaalunumbrit ma ei tea, aga taljest on paar cm kahanenud ja riided istuvad kenamini seljas. Puhas võit.

Võrdlesin ka taimse novembri ja eelneva omnikuu toidukulusid. Kõige lihtsamal moel lõin järjest kokku toidupoearved, ei sortinud välja, kas seal oli lisaks toidule ka kingaviks või pesupulber, midagi suurt ja spetsiaalset mittesöödavat – á la televiisor – ma niikuinii marketitest ei osta. Kõik arved tasusin ise, ei teinud ka sel moel sohki ja kokkuhoid polnud kummalgi kuul eesmärgiks. Veganina toitudes kulus 17 protsenti vähem. Oli muidugi ka kalleid tooteid, aga suur osa juurikaleti ja kuivainete hindu tõstab heast meelest suunurki ülespoole.

Mu nahk oli enne ilus, sile ja klaar, on nüüdki. Enne alustamist lugesin, kuidas vahel tekivad alustajatel põletikulised punnid, vähemalt viie nädalaga ei juhtunud midagi sellist. Ka ma ei kuiva, ketenda ega ole tulnud suuremast tsitruste söömisest löövet. Hemoglobiini mõõdeti esmaspäeval 140.

Kordagi ei tulnud ette, et keegi naljatilk hakkaks mind «tumedamale poolele» tagasi meelitama, tuues mulle lihakäntsakaid või oleks ässitanud, et võta ikka mõni korralik loomalihasteik. Vinoteegis tundis sommeljeepoiss mulle korraks kaasa, et vegan olen ja nende chorizo’st ilma jään, aga ta oli samas nii nunnu, mitte pahatahtlik ja naersime koos.

Kui midagi igatsen, siis seda, et väljas söömas käies ei peaks spetsiaalseid kohti valima või paluma ettekandjal mulle lisanditest midagi kokku klopsida. Umbes nädal tagasi kinost tulles astusime sisse suvalisse pubisse ja ettekandja tagurdas minust ehmunult eemale, kuuldes järjest, et ei, ka kala ei sobi, juust samuti mitte jne. Minu tänu ja kiitus tagantjärele, köögis tehti mulle tema palvel spetsiaalselt seente ja köögiviljadega riisipada, ei pidanudki jälle lastepraadi ilma lihapallideta ehk friikaid võtma. 

Hästi palju küsitakse, mis oleks see toit, mida kohe ja väga tahaksin, nn eelmisest elust igatsen. Ja ma ei teagi, pole sellist ühest. Kitsejuust võibolla. Viis nädalat tagasi oleksin raudselt liha öelnud ja poleks pidanud järele mõtlemagi.

(Mahlakaimad kommentaarid ja) tagasiside

Ma olen saanud fännikirju! Päriselt! Päris isiklikku postkasti! Kirjutatakse, tänatakse ja kiidetakse. Viitsitakse nime järgi mind sotsiaalmeedias üles otsida ja tunnustav kiri teele panna. Minu jaoks nii uskumatult tore ja soe, kniks ja aitäh!

Ühel koosviibimisel pandi mind kõrvuti istuma taimetoitlasest tüdrukuga, saatvaks ja tutvustavaks lauseks oli meile «saategi nüüd veganiteemal rääkida». Pöörasin näo tema poole ja ta teatas kohe, et sel teemal on nii palju räägitud, rohkem eriti ei viitsi. Panin suu klõpsti kinni ja noogutasin nõusolevalt, tüdruk elavnes samas ja hõikas: «Aga sinu lugusid olen lugenud küll ja need meeldisid väga!» Selgus, et oleme käinud ühes koolis, tundis mind ära ja jättis meelde, mina olin muidugi õnnest uimane. Tervitused Tartusse, Triin!

Kes on see keskmine negatiivne kommentaator? Keskealine mees, kelle tööpäev kontoris hakkab lõpule jõudma, aga ei viitsi veel koju sõita. Laseb lipsusõlme lõdvaks ja surub mansetinööbid pintsakutaskusse, sügab mõnuga eakohaselt veidi suurenenud vatsa, sirvib uudiste pealkirju ja näeb üht blondiini veganiteemal sõna võtmas. «Höhöhööö, nüüd pean küll midagi kommenteerima, lugema ikka seda ei hakka. Kuramus…. Ei meenu midagi tabavat ega asjalikku, aga olgu. Ütlen vähemalt, et ta on loll.» Sildistan ka jah, mõnuga ja häbitundetult vastu.

Aga kass?

Kass Joosep on tundlik teema. Kui muidu suutsin kõik argumendid lahti seletada, siis seda tõesti tunnistan, et mu kass sööb kiisudele ette nähtud moel edasi. Ja ei, ma ei pea ennast seetõttu ebaeetiliseks, küll aga pean arulagedateks neid, kelle meelest peaksin oma looma magama panema, alles siis saaks mu südametunnistus puhtaks. Seda loomulikult ei juhtu kunagi, armastan oma kassi narruseni.

Tuliseks läks vestlus ühe jahimehega, kes pöördus ekstra minu poole, et maailma asjad selgeks saaksin ja pilvedest alla tuleksin. Meie vestluses selgus aga, et tema on see, kes looma laseb, hiljem küpsetab ning sööb, tükeldamisest ja kondistamisest osa ei võta. Ma päris ei mõistnudki loogikat, aga umbes nii, et lastes ja hautades-süües on anonüümne, aga nülgides on personaalne suhe tapetuga ja see ei sobi. Kas siin on suurem topeltmoraal või minu lemmikloomapidamises? Nunnulooma ja lihalooma võrdlus on inimeste endi peas, lehma söömine on normaalne, koera söömist peetakse meie kultuuris rõvedaks.

Mis saab edasi? Olen sellele viimased paar nädalat mõelnud, aga konkreetset vastust ei ole. Selles mõttes, et ma ei tea, kas julgen ennast päris veganiks nimetada, pigem taimetoidulise suuna jälgijaks. On nii palju nüansse, milleni ma (veel) jõudnud ei ole, ei oskagi kõike mõelda. Näiteks on minu jaoks veidi liiga kõrge level osta spetsiaalse veganimärgistusega veine, sest tavaveinide filtrites võib midagi loomset olla. Minu aju töötab suunal vein = viinamari ja seega vegan. Ka ei kasuta ma veganimärgistusega kondoome vms ja oma kosmeetikat ostes jälgin, et seda poleks testitud loomade peal ega sisaldaks teatud ühendeid. Teadlikkus pole veel nii suur, kategooria elukestev õpe. Aga kindlasti jätkan taimselt toitudes ja seda hea meelega, lihtsalt nii hea on olla.

Nädalavahetusel poes olles mõtlesin, kas ja mida prooviks ostan, kui november läbi saab, aga tundus kuidagi nii jabur ja mõttetu laduda korvi sojapiim ja selle kõrvale siis mingi Krakovi vorst panna. Jäi see mõte sinnapaika. Kõht on täis, enesetunne suurepärane ja inerts sees.

Mulle isiklikult on jäänud mulje, et veganeid peetakse tihti küll kiiduväärselt suure südamega missiooni kandjateks, aga vähemalt sama palju ka kurbadeks ja õnnetuteks loobujateks, kes endale igasuguseid vahvaid rõõme keelavad ning selle kõrvalt elus ning toimivad püüavad püsida. Ajakirjanduses on veganismiteemaliste artiklite kõrval 80 protsendil juhtudest illustratsiooniks lehtsalati või üksiku apelsini foto, ei midagi liiga apetiitset ega ahvatlevat, ammugi mitmekülgset. Loodan, et sain veidi seda üksluisuse müüti ümber lükata, olen täiesti tavaline naine, töötan kontoris, käin koolis, sotsiaalselt aktiivne ja rõõmus. Ei tee usuhulluna lobitööd ega manitse kedagi oma elustiili muutma, samas näitan, et nii on ka võimalik. Vähe sellest et võimalik, ka lihtne, mõnus ja eluterve. Ilmselt kõik minuga isiklikult kohtuvad inimesed võivad kinnitada, et sära silmades pole tuhmunud, tuju närviliseks ega iseloom hullemaks läinud. Samuti väldin igasugust meie-nemad või mina-teie selekteerimist, võrdlemist ja gruppidesse jagamist. Normaalse ja õnneliku elu prototüüp.

Aitäh kõigile, kes lugesid, ergutasid ja kaasa elasid. Aitäh kõigile, kes kommenteerisid, järelikult miski ikka puudutas piisavalt. Soovin kõigile häid maitseid, meelekindlust ja soodsat pärituult. Kohtumiseni! 

Tagasi üles