Värske Austria presidendi tädi mõrvati Kakumäel

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Illustratsioon aastast 1929.

FOTO: Mary Evans / Scanpix

Värskete tulemuste põhjal võib öelda, et Austria uueks presidendiks saab Alexander van Der Bellen. Möödunud nädalal kirjutas Postimees, et Austria roheliste presidendidaat Van der Bellen sattus oma Eesti sidemete tõttu natsiskandaali. Van der Bellenil on hollandi juured, Venemaa päritolu ja tema vanematel oli Eesti kodakondsus. Kuid 1928. sügisel ja 1929. kevadel kirjutasid Eesti päevalehed hoopis tema tädist Irene Van der Bellenist, kes sattus traagilise sündmuse kaudu rahva ette seoses nn Kakumäe veretöö ja kohtuprotsessiga.

Lasud sügisõhtus

24. septembri 1928. aasta Päevaleht kirjutas: «Ööl vastu pühapäeva laskis Rannamõisas, Kakumäel, Kirsteini suvilas vannutatud advokaadi abi Leonid Tretjakevich oma pruudi Irene Van der Belleni revolvrist maha. Tapmine sündis romantilistel põhjustel.» Järgmisel päeval lisati loole veel vürtsi: «Tretjakevich tegi neiule mitmel korral abiellumise ettepanekuid, kuid iga kord sai ta eitavad vastused.» Kohtuprotsessi käigus tuli päevavalgele veidi testsugune lugu, mis esialgsest versioonist erines.

22. septembri õhtul kella seitsme ajal kuulsid Kersteini kohviku juures olnud Bernhard Schmidt ja Aleksander Vogt mereranna poolt kaht üksteisele järgnevat revolvripauku ja minutise vaheaja järel veel üht. Kuna siis jäänud kõik vaikseks, ei osanud mehed midagi arvata.

Umbes kolmveerand kümne ajal õhtul koputatud Kersteini kohviku sulase Schmidti aknale. Väljas olnud keegi keskmist kasvu, kitsa näoga blond noormees, kes küsinud, kas siit kohvikust saaks politseisse helistada, et keegi naisterahvas olla haavatud. Paraku selles kohvikus telefoni polnud. Siis läks ta kohvikus juures seisva auto juurde, et paluda selle juhil haavatud neiu haiglasse viia. Kohviku autojuht Heinrich Sarapuu ja Bernhard Schmidt otsisid käterätikuid ja veidi vett ja läksid tundmatu noormehe juhatusel umbes poole kilomeetri kaugusele mereranda.

Nad leidsid sealt puu najal maas lamava neiu, kuid lähemal kuulamisel ja vaatlusel said nad aru, et naisterahvas surnud olnud. Noormees polevat julgenud lähemale tulla kui 15 sammu ja olnud üsna närviline. Ta seletas meestele, et tema olevat neiut tulistanud viimase palvel ja tahtnud ka endalt elu võtta, kuid see polnud õnnestunud. Surnukeha jäeti puutumata asendisse ja Schmidt juhatas noormehe seejärel Rannamõisa Kongsi restorani poole, et ta sealt kriminaalpolitseisse saaks helistada.

Seevaldi ümbruses kohtas Leonid Tretjakevich ratsapolitsei patrulli, kellele ta oma kuritööst teatas ja andis neile üle ka oma Browningu, milles veel üks kuul sees olnud. Politseile seletas ta, et nad tahtnud koos neiuga mõlemad end surmata, sest elu olevat väga raske. Pärast Irene Van der Belleni tulistamist olevat ta tahtnud ka endale kuuli suhu lasta, kuid see läinud mööda, kõrvetanud vaid suud. Kordnik näinud küll noormehe käes hõõguvat sigaretti, kuid mitte kõrvetust tema näol. Patrull viis Tretjakevichi kriminaalpolitseisse ja algas juurdlus, mis päädis järgmisel aastal kõmulise kohtuprotsessiga.

Leonid Tretjakevichi tunnistus kohtus

Kurbmäng tuli Tallinna-Haapsalu rahukohtus arutusele 23. märtsil 1929. aastal. Advokaat Tretjakevichit süüdistati ettekavatsetud tapmises. Protsessi kajastasid järgmistel päevadel nii Waba Maa, Päevaleht, Kaja kui Sakala. Kõigepealt andis tunnistuse süüalune, kelle jutu järgi olid nad Irenega tuttavad olnud pea kolm aastat. Tema oma armastatuga leppinud kokku, et lahkuvad koos elust, sest «elu eest tulevat liiga palju võidelda, sellepärast otsustanud alla anda ja end surmata».  Irene palunud, et kui noormees otsustab oma elu lõpetada, siis teataks ka temale, et seltsis surra.

22. septembril jõudnudki Tretjakevich lõplikule otsusele. Ühe tuttava käest küsinud ta märkilaskmiseks padruneid ja teiselt revolvri ning kutsunud Irene kella kolmeks kohtama. Nad läinud koos Kadriorgu ja sealt Lasnamäele, et leida sobivat kohta suremiseks. Siis tulnud preili Van der Bellen mõttele, et ilus oleks surra mere kaldal. Nad sõitnud trammiga Vabaduse platsile ja sealt läinud nad jala mööda Paldiski maanteed Kakumäele.

Seal kõrgel mererannal istunud Bellen ühele kivile. Tretjakevich küsinud, kas tema soov surra tõsine on ja Irene olevat vastanud jaatavalt. Seejärel olevat tema ühe lasu hirmutuseks õhku teinud, kuid ka pärast seda jäänud neiu oma otsusele kindlaks, mille järel noormees Irene Van der Bellenile rindu kaks kuuli tulistanud. Järgmise kuuli lasknud oma näo sihis, kuid kuul läinud mööda. Seejärel olevat ta saanud närvivapustuse ja kukkunud minestusse. Kui ta hiljem teadvusele tuli, kuulnud ta Irenet oigamas ja kuna tal neiust kahju hakanud, siis läinud ta abi tooma. Ajaleht Waba Maa kommenteeris seejuures sapiselt, et «küllap hakanud noormehel kahju pigem iseendast».

Leonid Tretjakevich tunnistas ka sellest, et tal olnud suitsiidimõtteid varemaltki. Olevat lõikunud oma käsivarsi, püüdnud end uputada  ja proovinud viaduktilt rongi alla viskuda, kuid need katsed jäänud julguse puudusel teostamata.

Tunnistajate ülekuulamine

Kutsutud tunnistajaid oli tervelt seitseteist. Arstide ütluse järgi olnud mõlemad lasud tabanud rinda, põhjustanud sisemise verejooksu ja olnud surmavad. Küll aga võis Irene Van der Bellen 15-30 minutit veel elus olla.

Kohtus ülekuulatud Irene ema Adele ja vend Konstantin ei teadnud kumbki, et neiul oleks kavatsust olnud end surmata. Ta olevat olnud rõõmsameelne ja kindla iseloomuga inimene, kel oli olnud veendumus, et enesetapmine on inimestele keelatud. Peale selle töötanud ta ja toetanud rahaliselt nii ema kui venda. Pere majanduslik olukord olnud halvenenud pärast seda kui vanem õde läinud tiisikusega Taagepera sanatooriumisse. Tutvuses Tretjakevichiga pole nemad küll märganud iseäralist sõprust või armastust. Konstantin esitles kohtule ka Irene kirja, milles seisis, et neiu kavatsenud oktoobrikuus hoopis oma õe juurde sõita.

Töökaaslane kontorist Ida Nordheim tunnistas, et Irene olevat tol päeval küll töölt varem lahkunud, kuid asjad jätnud kõik nii nagu tavaliselt. Kindlasti ei saanud tal olla mingeid surmamõtteid. Töökaaslasena olnud Irene Van der Bellen küll kinnise iseloomuga, kuid selge mõistuse ja kindla tahtejõuga.

Kadettide korpuse lektor Luik teadis kohtus rääkida, et eelmisel aastal olnud neiu Tretjakevichist rääkinud kui nõrga iseloomuga mehest, kes sattunud endaga vaimliselt ummikusse. Irene ja Leonid olevat tutvunud kusagil filosoofilises-antroposoofilises ringis. Tretjakevich olnud pessimist ja veeretanud tihti enesetapumõtteid. Irene kinnitanud alaliselt, tal tegevat heameelt aidata iseloomult nõrku inimesi ja nii püüdnud ta ka jõuetut Tretjakevichit aidata mingist haiglasest filosoofiast enam tegelikku ellu.

Asjaolude täpsustamiseks võeti appi ka kaebealuse ja ohvri päevaraamatud. Irene päevaraamatust loetakse Tretjakevichi kohta, et sel tuleks ennast arstida, mitte enesetapumõtetega ringi käia. Seevasti advokaadi päevaraamatust loetakse: «Jätta teid üksi, täitsa üksi sellesse suurde vaenulikku maailma inimeste ja loomade hulka – oleks liiga raske mulle.» Ja teisal: «Kuhu jääb siis tema? Kelle omaks saab?»

Kohtuotsus

Prokurör Mägi leidis, et käesoleval juhtumil polnud tapmist tapetu palvel. Oleks neil olnud vähegi südamlikum vahekord, siis oleks kaebealune toiminud teisiti kui alatu enesepäästmisega. Leonid Tretjakevichi tunnistuses olevat palju vasturääkivusi nii kellaaegade kui sündmuste tõlgendamise osas. Prokuröri arvates ei leidunud pehmendavaid asjaolusid.

Leonid Tretjakevichile, kes sel ajal oli 23-aastane, määrati kriminaalseaduse paragrahv 1454 alusel 12 aastat sunnitööd koos kõigi õiguste äravõtmisega.

Irene perekond põgenes enamlaste eest

Irene Van der Bellenil olnud seltskonnas nii oma välimuse kui iseloomu pärast palju austajaid. Ta oli rahuliku iseloomuga, tagasihoidlik, kaastundlik ja kõrge moraaliga. Ta töötas Tallinnas Gerhard Hey transpordikontoris raamatupidamise osakonnas üle viie aasta ja võitis kaastööliste austuse ja usalduse. Haritud ja hästi kasvatatud neiuna täitis ta korralikult oma ametikohuseid. Oma vähesest sissetulekust abistas ta oma venda Konstantini, kes õppis Tartu Ülikoolis arstiks ja toetas ema. Ta oli surres kõigest 26-aastane.

Tallinna Linnaarhiivi Facebooki-lehelt saame teada, et Van der Belleni perekond asus Pihkvast Tallinna elama 1919. aastal ja tema isa Alexander Konstantin suri 1924. aastal. Isa oli olnud Pihkva kandis suurmaaomanik ja semstvo esimees. Ema Adele oli baltisaksa päritolu arsti tütar. Perekonna kodune keel oli vene keel. Kui enamlased Venemaal võimule tulid, pidi pere kogu oma varandust maha jättes põgenema. Koos kolme poja Georgi, Alexandri ja Konstantini ning kahe tütre Irene ja Nataliega siirdusid nad Tallinna, kus asusid elama Koplisse Bekkeri tehaste barakki nr 2a, korterisse 2 (praegune Kopli 87). Vanim poeg Georg asus elama Ameerika Ühendriikidesse. Nooremad vennad Bellenid asusid majanduslikule kitsikusele vaatamata õppima Tartu Ülikooli. Alexander töötas pärast ülikooliõpinguid pangas.

Van der Bellenid said eesti kodakondsuse 1934. aastal. 1941. aasta kevadel lahkusid Alexander koos naise ja tütre ning ema Adele ja õe Nataliega ümberasujatena Ida-Preisimaale. Alexander suri Innsbruckis 1966 ja Natalie 1946. aastal. Konstantin jäi Eestisse, töötas arstina ja suri Elvas 1993.

Tagasi üles