Psühholoog selgitab: mida teha emotsionaalse petmisega?

FOTO: Phovoir / Scanpix

Vahel on petmine ja sellest arusaamine väga lihtne. Pealtnähtud, ülestunnistusena või muul moel saadud info, et kaks inimest – neist üks teie kallim, elukaaslane või abikaasa – on tegelenud millegagi, mis kuulub enamuse inimeste peades kategooriasse «seks». Peenemalt öeldes: teie partner on olnud kellegagi füüsiliselt lähedane ja seda tajutakse reetmise, ebalojaalsuse, usalduse rikkumisena.

On olemas aga ka selline truudusetuse vorm, millest on palju raskem aru saada ja mis ometigi on sõltumata soost oluliselt raskem taluda kui nö klassikaline seksuaalne kõrvalsuhe – emotsionaalne truudusetus. Eriti keeruliseks teeb emotsionaalsest petmisest arusaamise see, et praegusel ajal on kõigil ka vastassoost sõpru, tuttavaid ja kolleege, pole selliseid sugudevahelise suhtlemise piire nagu kohati veel meie vanaisad-vanaemad harjunud olid. Nii et paratamatult võib tekkida ajuti küsimusi, et kui lähedane kolleeg on liiga lähedane, siis millal on põhjust muretseda ja millal võib muretsemine tunduda paranoilisena.

Tundetruudusetuse korral polegi sageli mingeid selgeid märke, kust alates inimene peaks tõsiselt mõtlema hakkama, et ehk on mingi piir ületatud – ja seda suurem on tõenäosus, et piir ületatakse mitmekordselt. Tihtipeale pole kas üleüldse või vähemalt suhtlemise alguses mitte mingeid seksimõtteid ega ammugi jutte – on ainult väga suur emotsionaalne lähedus kellegagi, kes pole oma partner.

Sellest, et mingi piir on võib olla ületatud, tasub hakata mõtlema siis, kui räägite endast kellelegi asju, mida oma partnerile eales ei räägi ja tunnete, et see inimene mõistab teid paremini kui keegi teine. Temaga saate olla rohkem «mina ise»: siiram, avatum, vabam kui oma püsipartneriga, temaga on kuidagi toredam. Meeleolu võib muutuda väga äkki ja ümbritsevatele justkui arusaamatutel põhjustel – sõltuvalt sellest, kas sellelt inimeselt on saadud positiivseid või negatiivseid signaale.

Vahel käivad sellise suhtlemise juurde «väikesed valged valed» või salatsemine, olgu siis tehnoloogiliste suhtlusvahendite või reaalsete kohtumise osas – ja enda rahustamiseks mõeldakse, et milleks partnerit tühjast-tähjast häirida, midagi keelatut ju ei toimu, inimestel on lihtsalt komme asjadest valesti aru saada. Vahel aga üritatakse teisi (ja tihti ka ennast) valjuhäälselt veenda, et probleemi pole, tegemist lihtsalt hea tuttavaga – siis räägitakse sellest lähedasest inimesest hea meelega ja palju.

Kui enda või partneri puhul kerkib üles küsimus, kas tegemist võiks olla tundetruudusetusega, siis esimene asi oleks mõelda, kui lähedased siis tegelikult püsisuhtes ollakse ja milline on üldse rahuolu paarisuhtega. Sellest, et kaaslane on lapsevanemana supertore, näeb seksikas välja või hiilgab kokana, ei piisa emotsionaalse läheduse jaoks. Tundetruudusetus aga tekibki sellest, kui primaarses suhtes on ühel poolel lähedusvajadus krooniliselt rahuldamata. Tavaline sellistel puhkudel on, et paarisuhtega ei olda rahul, aga sellest ei ole võimalik kodus rääkida. Võib-olla pole seda kunagi teha proovitud, võib-olla on proovitud ja sellest pole kasu olnud.

Vahel juhtub ka seda, et suhtes valitseb tunnete osas ebavõrdsus – ühe roll on olla teisele emotsionaalselt olemas, toeks, ära kuulata, aga tema enda läbielamisi ei peeta tähtsaks. Kui teinekord ka püsisuhte alguses kellegi teisega voodisse satutakse, siis tundetruudusetus on sagedasem paarisuhetes, mis on kestnud pikki aastaid. Paraku teeb just aastaid kestnud emotsionaalne võõrandumine taolise probleemi avastamise raskeks. Üks pool ei saa aru, mida ta valesti teeb (seni kuni seksi pole), sest teine pole ju kunagi tema sisemaailma ja läbielamiste vastu siirast huvi tundnud. Teine ei saa aru, mis toimub ja kas toimub – sest pole võib-olla oskust tähele panna märke, et midagi on viltu, võib-olla on juba aastaid olnud lihtsam kasutada probleemide puhul pea liiva alla peitmise taktikat. Teinekord on mõlemad ka ülitõsiselt võtnud karjääri ja toimetulekut pereinimesena ning siis ei tundu õige näidata end nõrgana ega ka koormata teist (samuti ju väsinud inimest) oma muredega.

Tõsi on paraku see, et alles siis, kui püsisuhtes saavutatakse tõeline emotsionaalne kontakt ja lähedus, on tõenäoline, et tundetruudusetust rohkem ei juhtu. Kui tundub, et midagi parandada ei saa või ka ei taha, on aga aeg suhe üle vaadata. Võtmeküsimus on tegelikult lihtne – kas julgeda oma lähedusvajadus jutuks võtta või leppida sellega, et elataksegi viimase võimaluseni topeltelu, kuhu kuuluvad emotsionaalsed ja muud afäärid.

Tagasi üles