«Gilmore’i tüdrukute» kauaoodatud filmid: kaua tehtud, aga mitte väga kaunikesed
Vaata ka treilerit!

Vasakult: Scott Patterson, Lauren Graham ja Alexis Bledel. Stseen sarjast «Gilmore Girls: A Year In The Life», mis on olemas ka Eesti Netflixis.

FOTO: Saeed Adyani/Netflix via AP/ Scanpix

Ka ETV pealt omal ajal jooksnud ja miljoneid fänne kogunud sari «Gilmore’i tüdrukud» tegi reedel, 25. novembril Netflixis kauaoodatud comeback’i, mis aga jättis paljud fännid ammulisui ekraanide ette: ah et nii lõppeski? Ja see reaktsioon polnud ilmtingimata positiivne jahmatus.

Hoiatus! Antud artikkel võib sisaldada süžeekirjeldusi, mis võivad rikkuda filmide vaatamist, seega lugeda omal vastutusel!

«Gilmore’i tüdrukute aasta» («Gilmore Girls: A Year In Life», edaspidi GG) jätkufilmid on jagatud neljaks, pealkirjastatud aastaaegade järgi: «Talv», «Kevad», «Suvi» ja finaalina «Sügis». Me kohtume taas vanade lemmikutega – otse loomulikult on olemas Lorelai ja Rory, samuti Luke, aegamööda lipsavad ekraanilt läbi ka teised legendaarseks saanud ja armastatud tegelaskujud: Michel, Paris, Jess, Dean, Sookie, Lane, Kirk, Emily, Christopher jpt.

Puudu on aga üks keskne inimene – Rory vanaisa Richard Gilmore. Richardit kehastanud näitleja Edward Hermann suri 2014. aasta vana-aastaõhtul. Ka sarjas on ajaks, mil Rory on 32-aastane, tema vanaisa hiljuti surnud. Richardi lahkumine on üks keskseid süžeesid, mille ümber on ehitatud väga huvitavaid karakteriarenguid. Kuidas saab abikaasa surmaga hakkama alati karm ja enesekindel Emily? Kuidas on see mõjutanud kolme naise omavahelisi suhteid ja dünaamikat? See on tõeliselt liigutav teemaarendus, mis toob välja palju kihte ning selgitab kohati üsna hästi katkisi suhtedünaamikaid, mis ehk sarja-ajal nii selgelt väljajoonistunud polnudki.

Kui fännid ootasid, et Lorelai ja Rory rabaks meid taas oma poppkultuurivihjetest kantud dialoogidega, mille poolest nad tuntud on, siis esialgu pidid nad pettuma. Ema ja tütre suhe on muutunud ajaga käänulisemaks ja keerulisemaks, ühtäkki saab vaataja aru, kui katkiste inimestega tegelikult on tegemist. Ning see on asi, mis häiris paljusid fänne. Hiljem foorumites vestlusi jälgides võis näha mitmeid etteheiteid Rory (Alexis Bledel) käitumisele – küll ei mõistetud, miks tema (ja teised tegelased) nii palju alkoholi joovad, ka tekitas küsimusi Rory ilmselge isekus ja tema elus olevate meeste ärakasutamine. Lõppkokkuvõttes selgus, et Roryst on kasvanud egoistlik plika, kes pole ikka veel täiskasvanuelus õppinud vastutust võtma. Tal on ometi olemas kõik vahendid, et olla edukas, kuid kõik need võimalused on ta kuidagi maha mänginud.

Parema rolli teeb Lauren Graham Lorelaina. Tema heitlused pealtnäha ideaalses suhtes Luke’iga (Scott Patterson) on jõudnud sisemise kriisini, mida ta tormab lahendama suisa loodusesse. Naiselikud sisevaatlused ning see, kuidas ta lõpuks lõppjärelduseni jõuab, annavad palju tema karakteri arengule juurde.

Üks kesksemaid suhtepuntraid on Emily (Kelly Bishop) ja Lorelai oma. Ema ja tütar põrkuvad valulisemalt kui ei kunagi varem ning mõlemapoolne järelandmatus tundub kohati karikatuurnegi. Nad tormavad pimesi konfliktist konflikti, suruvad alla oma tundeid ning ei märka seejuures, kuidas nende jäärapäisus on mõjutanud Roryt – last, kes selles katkises peredünaamikas on kasvanud üles endaga mitte hakkama saavaks naiseks.

Pole halba ilma heata

Kuid ei tasu heituda, filmides oli ka mitmeid helgeid hetki ning kui järg jõudis lõpuosani ehk «Sügiseni», oli lõpuks tõesti tunne, et ekraanil on vana hea GG. Lugu jooksis, episoodis oli maagiat ja pisaraid, rõõmu ja eneseleidmisi, murtud südameid ja uusi algusi. See oli ideaalne GG osa, mida ei saa öelda eelmise kolme kohta.

Mäletatavasti lahkus sarja looja Amy Sherman-Palladino sarja juurest enne selle viimast lõpuhooaega seni täpselt teadmata põhjustel (ametlikuks ettekäändeks toodi erimeelsusi). See on tekitanud fännide hulgas palju poleemikat ning äsja ekraanidele jõudnud filmid näikse mõnda fänniteooriat toetavat. Ühe arvamuse kohaselt ei meeldinud Sherman-Palladinole, kuidas GG sarja lõppedes pahapoiss Loganist lõpuks südamega mees sai, kes isegi Rory kätt palus (millele Rory tookord eitavalt vastas). Nüüdseks on Roryst ja Loganist saanud seksisõbrad, nende suhe tekitab läbi nelja filmi mitmeid küsimusi ning kuna Loganit võib selle põhjal vaadelda kui väikestviisi jobu (sest Rory kõrval on tal ka kihlatu olemas), siis võib tõesti märgata Logani karakteri muutumist tagasi selle inimese sarnaseks, kelleks oli ta kirjutatud enne Sherman-Palladino lahkumist.

Sarja looja ütles ka 2006. aastal lahkudes, et tal oli Gilmore’i tüdrukute jaoks lõpp juba peas välja mõeldud. Sari pidi tema nägemuses lõppema nelja tähendusliku sõnaga. Nüüd nägime me need (originaalis inglise keeles) neli sõna ära.

«Ema?»

«Jah?»

«Ma olen rase.»

Ja lõpp.

Fännid on muidugi jahmunud ja nende arvamused lõhestunud. Mõne jaoks oli tegemist täiesti ideaalse lõpuga: ajalugu kordub, ring saab täis. Nii, nagu Lorelai oli omal ajal üksikema, on nüüd jõudnud Rory samasse punkti (ta on lõpus vallaline ning on ka ebaselge, kes on lapse isa – üldine arvamus näib kalduvat Logani kasuks). Rory plaanib lapse üksinda üles kasvatada ning nõupidamine isaga näikse andvat tunnistust just sellest – isa ta lapse ellu ei taha, just nagu omal ajal Christopheri tema elus ei olnud.

Teised on aga raevus ning ei mõista, miks Amy Sherman-Palladino asja nii jättis. Ühest küljest ärritab neid Rory vallalise-staatus, teisest küljest tahaksid nad näha, et ka Rory leiaks oma Luke’i. Aga kes on Rory Luke? Sellele filmid vastust ei anna, kuigi esindatud on kõik olulised mehed Rory elus – mäslevast teismelisest truuks sõbraks kasvanud Jess, omaaegne esimene peika Dean ning nüüdne seksisõber Logan. Isegi «ametlik poiss-sõber» Paul eksisteerib, kuigi Rory kipub ta pidevalt ära unustama (seehulgas unustab temast ka lahku minna). Stseenid Jessiga jätavad mulje, et Jess võiks olla Rory Luke ning Logan on Rory Christopher – selle loogika järgi (ja eeldusel, et kõik tütred kordavad oma emade mustreid) peaks lõpuks Jess ja Rory õnnelikult lõpetama. Enamasti ei saa aga fännid üle tõsiasjast, et Roryst on tehtud keegi, kes läheb muretult kaasa petmisega ning mängib nii Logani kui Pauliga. Logani armastus ja hoolimine näivad olevat siirad ning tundub, et kui Rory vaid seda paluks, pühendaks Logan end üleni talle. Jessi kutsikasilmades peituvad tunded jäävad aga (vähemalt nende nelja filmi vältel) vastuseta, mis on #teamjess fännidele muidugi kurb uudis.

Lõppeks on aga iga sarja ja teosega ju asjalood lihtsad: fännidel jääb üle vaid leppida sellega, mida nende loojad meile pakuvad. Jah, GG lõpp jättis palju otsi õhku, aga nii on ju ka päriselus. Me ei saa kunagi keegi «õnnelikku lõppu», miski pole kunagi lihtne ja kindel ja selge. Elu ongi segane, valus, täis vigu ja kohati ka maagiat. Me tülitseme, me lepime, me kukume, me tõuseme püsti.

Ja tulihingelise GG fännina võin mina küll lõpuks rahule jääda. Jah, algus oli konarlik. Jah, nüüd järsku mõistsin ma (kui olen ise kümme aastat vanem ja kogenum), et pole need Lorelai ja Rory midagi ideaalsed inimesed ja eeskujud, kelle järgi püüda oma elu sättida, nagu iidolitega kipub olema. Ka nemad on kihilised ja mitte iga kiht neist pole ilus, pehme, nunnu ja roosa.

Aga ometi oli selles Gilmore’i tüdrukute aastas midagi nostalgilist, lohutavat, tuttavlikku, armast, liigutavat. Nagu öeldakse: ma naersin, ma nutsin, see oli parem kui «Cats».

Tagasi üles