Meile kirjutas ühes Eesti väikelinnas elav noor naine, kes kurdab, et elu on väga üksluine ja meelelahutusest jääb puudu. Nii nagu iga naine, tahaks ka tema vahel end üles lüüa, aga kodukandis pole isegi kohta, kuhu peokleidis minna.
Noor naine väikelinnas: kuskil pole käia, mine või Maximasse jalutama (1)
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
24. november 2016, 11:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Noore naise elu väikelinnas pole sugugi meelakkumine. Suure linna preilid ja prouad saavad ennast mõnusalt üles lüüa ning välja tuulutama minna, kuid mille jaoks väikelinna naine end üles lüüa saab?
Tõsi, et variantideks on argiõhtul Selverist läbi hüpata või nädalavahetusel Maximasse toidukraami soetama minna. Käies suuremates linnades ostlemas, kuna väikelinnade kaubandus on täielikult välja surnud ja siit midagi normaalset selga osta pole võimalik, näen poes igasuguseid eksklusiivseid, kenasid rõivaesemeid, proovin selga - uu, jube kena, võiks kanda küll.
Abikaasa on tõesti super, ta ei ütle kunagi ühtegi halba sõna, kui tahan midagi ilusat osta, küsib ainult alati, et kuhu sa selle selga paned? Eks ma siis iga kord vastangi, et no Maximasse läheme jalutama, kuhu mul ikka minna, nii harva kui kuhugi mujale peenemasse kohta satume...
Parema enesetunde jaoks ning abikaasa rõõmuks võiks ju igasugu ilusad asju osta, aga mis ma siis panen selle tõesti ainult kodus selga või poodi minekuks? Jube kahju on, sest tean, et need kenamad kleidid jäävadki sinna hiiglaslikku kappi, kus veel 100 samalaadset toodet ootavad, et äkki ühel päeval saab kuhugi selga panna.
Jaa, miks mitte kodune jõulupidu või mõni sünnipäev? Isegi töökohti on siin käputäis, kuhu üldse võiks kenas kleidis tööle minna, sest isegi kui oled mõnel peenemal ametikohal, ei ole see keskkond selline, kuhu tahaks kenas kleidis minna. Kui panedki midagi ilusat selga, siis vaadatakse, et mis sellel viga on ja küsitakse, et kas Sul on täna sünnipäev või?
Tegelikult ajab see hulluks, väikelinna idülliline elu, mis on ju tegelikult omamoodi mõnus ja rahulik ning perele parim koht elamiseks, aga vahel, lihtsalt vahel tahaks ju natuke action’it ka. Lihtsalt minna kas või teisipäeva õhtul kuhugi, kuhu minnes peaks ennast üles lööma ja natukene elule vürtsi juurde anda.
Paljud võivad öelda, aga miks sa ei korralda, miks te ise midagi ette ei võta seal tagumises Eesti nurgas. On tehtud, on proovitud, kuid need vähesed noored, kes siin elavad, nad ei suuda täita saale kontsertide toimumiseks või üleval pidada ka lahedamat lokaali, kus ei ole ainult reedeõhtune süldimuusika.
Miks ma ära ei koli? Sest kõik muu on siin tore, ja siin on minu armastus, kes siit töö pärast lahkuda ei saa. Nii me siis siin elamegi marsruudil töö-kodu-Maxima-kodu, päevast-päeva, aastast-aastasse.