Moodne naine: kui palju mehed mind muudavad

FOTO: Panther Media/Scanpix

Hakkasin täna hommikul välja minema, piserdasin parfüümi ja olin korraga kohutavalt ärritunud. Midagi oli nii ebameeldiv ja vale. Alles tüki aja pärast sain aru, et see lõhn, minu signatuurlõhn, ei ole ju minu oma. Selle kinkis mulle minu eks ja kui seda kannan, siis teen seda tema pärast. Tema valis välja ja otsustas, milline on minu signatuur. 

Koukisin riiulilt totaalselt teise noodiga lõhna ja otsustasin vahelduseks hoopis seda kasutada, aga mõte jäi mind piinama. Kui palju on mind, minu maitset, eelistusi, lemmikuid mõjutanud need mehed, kellega ma koos olen olnud? 

Lõpetasin alles hiljuti väga pika suhte ja olen natuke aega võtnud, et aru saada, mida ma tahan ning kuhu lähen. Sellised suured asjad tulevad kusjuures väga kergelt välja, neid ei ole midagi segast. Tahan olla õnnelik ja minna ikka edasi, edasi, edasi. Usun feminismi, vabadusse, parempoolsusesse ja ärritun, kui pean aega veetma igavate või laiskade inimestega. 

Aga just pisikesed osad mu olemise ja iseloomu juures tekitavad minus kummastust, sest nüüd äkitselt üksi olles olen ma hakanud endale palju selgemini välja paistma. Kes ma selline üldse olen?

Kas te olete märganud, et koerad ja nende peremehed muutuvad ajapikku ühte nägu? Internetis on sellised pilte kuhjaga. Minu meelest muutuvad ka paarid, kes kaua on koos olnud, samasuguseks. Nad ostavad tavaliselt samadest poodidest riideid, kannavad kas mõlemad dresse või viigipükse, neil on enam-vähem sama rahakott, elustiil, prioriteedid. Eriti märkan ma seda just vanade paaride juures, kus nii mehel kui naisel on sarnane hallipäine soeng ja sama beeži tooni tuulejope. Või just värviline, aga ikka nii, et mõlemal.

Ka mina, tuleb tunnistada, muutsin enda juures päris palju nende aastate jooksul, kui mehega koos olin. Samas muutubki inimene oma kahekümnendates eluaastates palju ning nüüd eksi toodud lõhnaõlisid ära pannes ja mõttetumaid kingitusi prügikasti visates tahaks ma, et välja tuleks see inimene, kes ma tegelikult olen. 

Kas mulle ikka maitsevad need Prantsuse punased veinid, mida tema alati tellis, või olen ma hoopis kokteilitüdruk? Kas mind ei aja ikka veel natuke närvi see lounge muusika, mida ta nii kaua autos mängis, et lõpuks seda ka enda lemmikuks pidama harjusin? Kas ma ikka olen nii huvitatud nendest juristide seltskonnas peetud piinavalt pikkadest vestlustest? Või tahaks ma juua selle asemel mõnes räpases baaris punkaritega õlut ja tantsida end kolemuusika saatel higiseks? 

Sest minu eks, tema ei olnud kindlasti see tüüp, keda niimoodi tantsima viia, ja aastate jooksul ei olnud ka enam mina. Kuid samas, kui järele mõelda, siis äkki ei ole ma ka midagi nii suur rokkar, vaid korjasin selle eelistuse üles veel kaugemalt kallimalt, kes mind oma nahktagide ja mootorratastega võlus?

Inglise keelse nimega nature versus nurture filosoofia küsib, kas me sünnime nendeks, kes oleme, või on meid vorminud ümbrus. Lihtsaim nurture'i poolt rääkiv näide on see, kui ühes peres kasvanud õed-vennad kasvavad üles totaalselt erinevateks inimesteks. Mina läksin ärikooli, aga mu õest sai hipi, sina hakkasid lapsi sünnitama, aga vennas tarbib narkootikume. Häda on muidugi selles, et sama pere lapsed on nii geenide kui kasvamise poolest võrdsed, ometi aga täiskasvanuks saades tavaliselt erinevad. Millal siis see muutus toimub?

Mul on viimasel ajal aina rohkem tunne, et just nende inimeste kaudu, kellega me ennast ümbritseme. Ja kõige lähemalt ümbritseb igaühte ju tema elukaaslane, nii et pole siis ime, et teineteise kombeid üle võetakse. Lisaks automaatsele ja harjumuspärasele aina sarnasemaks muutumisele teeb igaüks ka pika suhte jooksul kompromisse, mis lõpuks tema maitset muudavad. Kaua sa ikka kakled kodus mingi bändi üle, keda kallis inimene kuulata tahab. Ikka võib kuulata, kui see teda rõõmustab ja kui ta ka minu lemmikutele võimaluse annab. Ning lõpuks polegi enam minu ja sinu muusikat, vaid kõik on üks suur «meie». 

Aga mida teha oma «meiega», kui lugu läbi saab? Siis tuleb sellest jälle üles otsida ennast ja nii ma vastangi iga päev küsimusele, mis mulle meeldib. Kas ma ikka tahan just neid filme, õhtusööke, riideid ja hobisid, mida olen harjunud ilma mõtlemata valima? Äkki need ei meeldigi mulle? 

Endine elu ju ei meeldinud, selleks ta läbi sai, ning kui nüüd järele mõelda, siis niimoodi ise ja ainult ise otsustada on vahelduseks väga mõnus. Nagunii pole mõtet kellegi uuega lähemalt tutvuda, enne kui iseennast korralikult tundma õpin. 

Tagasi üles