Saksamaa filmistaar Elsa Wagner: ilma isakoduta Tallinnas poleks minust näitlejat saanud!

Elsa Wagner

FOTO: Vida Press

Elsa Wagner oli tuntud saksa teatri- ja filminäitleja, kes alustas oma lavakärjääri juba enne Esimest maailmasõda ja jõudis kaasa teha veel ka tummfilmides. Ta töötas kõrge vanuseni ja sai Saksa riigi poolt tunnustatud autasusid oma panuse eest kultuuriellu.

Romantiline noorus Tallinna vanalinnas

Elisabeth Caroline Auguste Wagner sündis 24. jaanuaril 1881 Tallinnas jõukas saksa perekonnas. Ta isa pidas korstnapühkijate artelli ja ühtlasi oli ka brandmeister ehk tuletõrjujate ülem. Perekonnas kasvas kuus last ja Elsa oli neist viies. Ema poolt oli ta seotud tuntud Nylanderite suguvõsaga, kust pärinevad fotokunstnik Nikolai Nyländer ja maalikunstnik Konstantin.

Isale kuulus vanaaegne maja Suur-Kloostri tänaval, kust aknast paistis vaade keskaegsele Nunnatornile. Elades keset ajaloolist ja ilusat Tallinna vanalinna, tärkas noores tüdrukus romantika ja igatsus millegi kauge ja ilusa järele, soov läbi elada ammumöödunud aegu. Seda lootis ta saavutada laval. Ta on öelnud: «Kui ma ei oleks sündinud Tallinnas ja poleks olnud toda isamaja, arvan, siis poleks minust saanud ka iialgi näitleja.»

Oma kooliteed alustas neiu kohalikus koolis, mis asus Vene ja Viru tänava nurgal nn Demini majas. Seal esines ta esimest korda laval. Ta näitles juba siis teistest õpilastest nii palju paremini, et üks õpetaja olevat talle öelnud: «Elsa, sinust saab üks kord veel näitlejanna.»

Unistus näitlemisest

Sellest esimesest edust tiivustatuna hakkaski noor tütarlaps unistama näitlemisest.

Pärast kooli lõpetamist oli ta lühemat aega Virumaal kodukooliõpetajannaks, unistades muudkui lavale pääsemisest. Kuna see osutus Eestis võimatuks, siirdus ta Peterburi. Elsa sai näitlejakoolitust ja deklamatsioonitunde Maria Spettini draamastuudios. Asjaarmastajana hakkas ta mängima saksa ringkondades tuntud «Peterburi draamaühingu» näiteõhtutel.

Kuna see ei rahuldanud teda, siis sõitis Elsa kahe aasta pärast Saksamaale. Esmalt astus ta omal soovil ühte rändteatrisse, sest arvas selle parima koha olevat kogemuste saamiseks. Peagi tegi ta seal omale nime ja angažeeriti Heidelbergi linnateatri teenistusse.

Hiljem mängis ta üha kasvava eduga Hannoveris. Seal juhtus teda nägema tol ajal juba maailmakuulus näitejuht Max Reinhardt. See sattus noorest näitlejatarist sedavõrd vaimustusse, et palkas Elsa Wagneri oma kuulsasse näitetruppi Berliinis. See oli mõned aastad enne Esimest maailmasõda.

Nii hakkaski Elsa mängima Berliini laval ja saavutas seal märkimisväärse kuulsuse. Tema spetsialiteediks olid varemalt naiivitaride rollid, kuid nüüd hakkasid tulema juba ka karakterosad ja ta muutus Berliini Riigiteatri kandvaks lavajõuks.

Oma esimesed filmirollid tegi Elsa tummfilmiajastul ja alguse sai see 1916. aastal. Silmapaistvamateks tummfilmideks, kus ta kaasa tegi, olid «Nürnbergi meisterlauljad» ja «Vaarao naine». Elsa Wagneri esimene helifilm oli Dupont´i «Atlantic». Suurimaks filmirolliks vahest sai tema Napoleoni ema kehastus filmis «Sada päeva» 1935. aastal.

Hollywoodilik armastuslugu traagilise lõpuga

Esimese maailmasõja ajal abiellus ta saksa ohvitseri Rühliga. Sõda tingis lausa hollywoodiliku kiirlaulatuse. Elsa peigmees võttis sõjast osa Prantsuse rindel. Leitnant Rühl palus end paigutada ümber teise väeossa, mis viibis samuti tegutseval sõjaliinil, kuid asus tema väeosast tublisti eemal. Ohvitseri palve täideti. Ümberpaigutusega seoses olevat aega kasutas Rühl selleks, et kihutas aega viitmata Berliini pruudi juurde.

Jõudnud hommikul pealinna, korraldas ta kiiresti kõik vajalikud paberid ja toimingud erakorraliseks laulatuseks. Õnnestus leida ka õpetaja, kes oli nõus neid sellises olukorras paari panema. Nii toimuski samal päeval nende laulatus. Värskel abielurahval oli aega koosolemiseks veel ainult mõni tund. Veel selsamal õhtul pidi Elsa esinema jälle laval. Ta mees sai õhtul oma naist näha vaid etenduse vaheaegadel.

Oma meest pärast nimetatud õhtut ei näinud Elsa enam kunagi. Sest juba kolme kuu pärast sai too surmavalt haavata ja maeti mulda Prantsusmaale. Alles pärast surma avanes ta lesel võimalus külastada oma langenud mehe hauda.

Elsa ei abiellunud hiljem enam kunagi. Ta jäi truuks oma elu ainsale ja tõelisele armastusele.

Hinnatud näitleja saksa teatris ja kinolinal

Elsa Wagner jätkas mängimist Berliini riigiteatris ja tegi ridamisi kõrvalosatäitmisi ka filmides. Kuid lava jäi siiski tema lemmikpaigaks. Tal oli soov külastada veel ka Eestit, kuid selle täitmiseni ta ei jõudnud. Pikkamööda ununes ka eesti keel. Näitleja filmograafia on esinduslik. Ta mängis kõrge vanuseni. Viimane osatäitmine filmis «Jalakäija»  jõudis ekraanile 1973. aastal. Kokku oli ta tegev pea 140 filmi juures.

1921. aastast Teise maailmasõja lõpuni töötas Elsa Wagner Berliini riigiteatris, seejärel Saksa teatris. Alates 1951. aastast oli näitleja Schilleri teatris või Lossipargi teatris. Tema parimate rollidena laval on nimetatud Marthe Schwerdtleini osa «Faustis», Aase osa «Peer Gyntis» ja majapidajanna osa James Joyce'i «Pagulastes».

1966. aastal sai Elsa Wagner Kuldse filmiauhinna  pikaajaliste ja väljapaistvate saavutuste eest saksa filmikunstis ehk siis nn elutööpreemia. See on Saksamaal hinnatuim Filmiakadeemia kultuuriauhind (mis tänapäeval kannab nime Lola). 1970 nimetati ta Berliini Kunstiakadeemia liikmeks. 1971. aastal pälvis näitlejanna Ernst Reuteri rinnamärgi. See on 1954. aastast Berliini Senati poolt välja antav autasu väljapaistvate teenete eest Berliini kultuuri, poliitika ja majanduse edendamisel.

Elsa Wagner suri 17. augustil 1975 ja maeti Berliini Dahlemi kalmistule.

Elsa Wagner polnud küll esimese järgu kuulus filmitäht ega lavade primadonna, kuid vaieldamatult andekas ja töökas saksa näitlejanna, kes kunagi ei häbenenud seda, et on pärit tagasihoidlikust linnakesest nimega Reval ning oli uhke oma päritolule.

Tagasi üles