Kõnnid must tänaval mööda, vaatad otsa ja naeratad. Ma ei tunne veel sind, aga näen sind iga päev – meie teed ristuvad. Pakud mulle sõnatult Red Emperori suitsuruumis tuld, vaatad otsa ja naeratad. Ma ei tunne veel sind, aga meie teed ristusid. Kuidas ära tunda Härra Õige ja teda mitte juhuseksiga segamini ajada, kirjutab meile lugeja Kristiina.
Istume ühise tuttava juures kamina ees maas, vaatad otsa ja naeratad, me tutvume, meie vahel on keemia, säriseva elektri eest võiks Eesti Energia meile ühise arve esitada. Räägid minuga maast ja ilmast, kuust ja tähtedest, käid mul külas, me magame kõrvuti, kõik on pisut imelik. Hommikul läheme kumbki oma teed, on pisut veider ja me ei räägi enam.
Möödub aasta, möödub kaks, kui ühel hetkel kirjutad mulle taas, vahetame mõned flirtivad sõnumid, aga siis kaod jälle. Me ei räägi enam. Nüüd kirjutad, tõestad iseendale ja mulle, et keemia on alles, pinge tõuseb, jutt jookseb. Juba ammu rääkis ühine sõber, et mida me ometi ootame? Niisiis ma enam ei oota.
Tulen sulla külla, sest kutsusid. Olen käpiknukk. Räägime, suitsetame, naerame – ühist on nii palju, et ei jõua ära rääkida. Kell on palju ja ma pean hommikul vara ärkama. Sõit sinu juurest linna tuleb pikk, heidame voodisse. Nagu arvata – kõik on tore, kaisus on soe, südames on rahu.
«Tee mulle pai,» nurrud vaikselt, laskmata mind hetkekski oma nii turvalisena näivast haardest lahti. «No lõpuks ometi, ikkagi on hea klapp,» jõuan ma veel enne uinumist mõelda.
Ärkame vara, päikesetõusuni jääb tunde, keerleme voodis. Sa ei taha mul minna lasta, aga ma pean. Saadad mu teele, suudlusega.
Ja ei räägi minuga enam.
Ära karda, et tahan kohe kolme last ja valge aiaga maja, sa ei ole mu Härra Õige. Niisama juhukepp on ka okei. Aga ära nurru mulle kõrva, kui sa ei kavatse mind kunagi enam näha. Ära silita mu põske ja suru mind enda vastu, kui voodist tõusma pean. Ära saada mind teele nii nagu ootaksid mind juba peagi tagasi. Ära nurru mulle kõrva.