Dagmar Lamp: kuidas saada meest?

FOTO: PantherMedia / Scanpix

Miks, oh miks peab see vallaliseelu nii keeruline olema? See on küsimus, mis on sageli mu vallaliste sõbrannade huultel. Vahepeal tundub, et deitimismäng polegi midagi muud kui just see – mäng, mille reegleid on aga unustatud meile seletada. Nii me siis kobame pimeduses, meeleheitlikult püüdes aru saada, mida teine osapool mõtleb.

Üks suuremaid segaduse allikaid näib olevat meeste võimetus oma soovides selge olla. Tõsi, tasub olla aus ning tunnistada, ega ka naised alati oma soovides selged pole. Kuid rääkida oskan ma kõige paremini siiski naise vaatepunktist, eeldagum lihtsalt ka lugeja, et tegelikult käivad need mõtted mõlema sugupoole kohta.

Enamasti antakse nõu olla aus. Ütle välja, mida sa soovid. Ära teeskle, et oled keegi teine – varem või hiljem tuleb su tõeline pale niikuinii päevavalgele! Küll aga on nii minul kui mu sõpradel kõigil tagataskust tõmmata klassikaline lugu. Kutt oli nunnu, kutsus välja, hiljem külla. Silitas ja tegi pai, kiitis taevani, hommikul ei tahtnud kaisust lasta…

…ja see oli ka viimane kord, kui me temast kuulsime.

Kui sa oled piisavalt kaua kohtingumaailmas seigelnud ning omajagu elukogemust omandanud, on muidugi palju selgeid märke, millest võid aimata, kas inimene soovib püsisuhet või ongi tegemist juhuseksiga. Märgid märkideks, mida aga teha siis, kui inimene sulle selgesõnaliselt ütleb, et igatseb «kedagi erilist»? Ärgu olgu selline jobu, käratas hiljuti mu sõbranna ühest taolisest juhtumist rääkides. «Miks tal on vaja mind võrgutada ja niimoodi flirtida, kui midagi tõsisemat plaanis pole?» kõlas tema (ehk õigustatud) küsimus.

Sellele hakkasid aga naised omajagu vastu vaidlema. Nii mõnigi meist leidis, et jobu pole mitte see, kes (ka potentsiaalse üheöösuhtega) võrgutavalt käitub, vaid ikka see, kes oma plaanide kohta otse valetab. Lihtsustades: ära ütle, et sa tahad suhet, kui seda ei taha. Kui sul pole tõsisemaid plaane, ütle see välja! Jah, mõnele neiule ei või see sobida, kuid järgmisele võib selline asjadekorraldus olla täiuslik!

Üks kolleeg märkis, et asja taga võib olla vana hea patriarhaalne ühiskonnamudel – naiste seksuaalsus on tabu ning vaikimisi eeldatakse, et naised juhuseksi ei taha ning ainult püsisuhte peale väljas on. Ei pea vist üle kordama, et tegemist on rumalusega – naised on erinevad, nii on erinevad ka nende vajadused. Täpselt nagu vahepeal ei taha mehed püsisuhet või pole selleks erinevatel põhjustel valmis, ei taha seda ka naised. Ning täpselt nagu meestele võib vahel sobida juhuseks, oskavad seda hinnata ja nautida ka paljud naised.

Teine tuttav tõi ka välja, et tema eeldab igal juhul mehelt härrasmehelikku käitumist – isegi juhul, kui tegemist on üheööseksiga. Ka siis tuleb nö vaeva näha, viia õhtusöögile, jalutama ning tegeleda paraja hulga võrgutamisega. Ehk siin peitubki üks põhjuseid, miks me vahel ja mõlemal pool on segased lood, on segased lood (nagu laulab Karl-Erik Taukar).

Jumala eest, ole cool!

Kohtingumaailma üks teine kirjutamata reegel on nõudmine käituda võimalikult chill’ilt. Kui sulle keegi meeldib, ei tohi sa seda mingil juhul välja näidata! Miks? Sest, noh… see pole seksikas. Sa näid meeleheitel. Ometi kinnitavad pea kõik minu tuttavad, et eelistaksid suhtemaailma, kus oleks vähem mänge – ja needsamad tuttavad mängivad hambad ristis kaasa sedasama «ole cool»-mängu!

Mina isiklikult pole kunagi hiilanud väga cool-olemise oskusega ning olen selle üle oma elu jooksul omajagu põdenud. Hiljaaegu lugesin ma aga huvitavat artiklit, kus Emma McGowan kirjutas Bustle’is, et oleks ehk aeg lõpetada need tobedad chill-mängimised ära. Kui sa kardad end näidata üleliia intensiivsena ning põed, et ehmatad potentsiaalse kaaslase oma olemusega ära, siis… kas ei ütle mitte loogika, et tegemist polekski õige partneriga? Sest ega su intensiivsus suhtes ju ei väheneks! Flirdid intensiivselt, tõenäoliselt põleb sinu armastus suhtes samasuguse kirega.

Chill-mängude peamiseks õigustuseks on muidugi see, et liigne lämmatamine võib inimese sinust eemale hirmutada. Nojah, aga kui me võtame arvesse, et kohtingumaailmas mängib x-ajahetkel alati enamik mingeid mänge, siis on samuti loogiline eeldada, et samal ajal, kui sina mängid chill’i ja oma tundeid varjad, siis tema ehk ei mängigi – vaid ta lihtsalt polegi sinust huvitatud. Oleks ju parem seda kõike kohe teada? Sest muidu on meil see eluke nagu Justin Bieberi laulus: «What do you mean when you don’t want me to leave but you tell me to go?»

Lugesin hiljaaegu ühest Eesti väljaandest nõuandeid, kuidas leida oma Härra Õige. Kui algus oli paljutõotav ning rõhutati endale truuks jäämise olulisust, siis juba järgmises peatükis, kui meestele läheneti tähtkujupõhiselt, tuli aga tõeline kullavaramu. Ta on Jäär? Mängi kättesaamatut! Ta on Neitsi? Kiida teda taevani! Ta on Veevalaja? Ära jumala eest näita, et temalt midagi tõsist ootad!

Nii et selles valguses ei tasu mitte imestada, et see kohtingumaailm üks segane koht on. Me ei taha mängida mänge, aga me mängime neid. Ning ausalt kellelegi ära ütlemine ongi raske, isegi kui mängud välja jätta. Siin on aga üks trikk: kui sa jõuad selgusele, et äraütlemise vältimise või edasilükkamisega tahad sa säästa mitte tema, vaid enda tundeid, on sul ehk lõpuks lihtsam see samm ette võtta. Pole nimelt mõtet end lollitada, et teisele äraütlemist väldid vaid oma suurest südameheadusest, sest ei taha talle haiget teha. Vale puha – ennast kaitsed hoopis, sest ei taha iseend halba situatsiooni panna, ei taha selgitada ega näha teise silmis pettumust.

Aga lõppeks on alati ka variant, et me ei oska ausad olla, sest me keegi lihtsalt ei teagi, mis me tahame. Mis teistega aus olemisest siis juttu saab olla, kui enesegagi ei suudeta aus olla? Siis hakkame me aga jälle mingeid mänge mängima, sest oleme nii alati teinud – ja ring algab otsast peale.

Mis puutub aga pealkirjas esitatud küsimusse, siis sellele mul vastust ei ole. Või õigemini – kuidas saada, selles polegi vist küsimus. Kuidas hoida, see on hoopis teine asi...

Tagasi üles