Aasta isa Tiit Sokk: kui lastel läheb hästi, olen mina õnnelik

Eesti Naisliit valis tänavuseks aasta isaks legendaarse korvpallimängija, omanimelise korvpallikooli juhataja, kahe poja isa ja kahe armsa neiu vanaisa Tiit Soku.

«Ma olen arvanud, et jõudes ikka, kuhu ma olen jõudnud, peaks inimene kõikideks üllatusteks ja olukordadeks valmis olema, aga järjekordselt oli elul võimalus mind üllatada,» ütles Tiit Sokk tänukõnes Aasta Isa tiitlit vastu võttes. Sokk rõhutab, et tema jaoks on tegemist loomulikult suure auga, mis on täis positiivseid emotsioone, kuid kindlasti ei tasu unustada ka kõiki teisi Eestimaa isasid. «Ma olen kindel, et Eestis on väga palju tublisid isasid. Paljud neist võitlevad oma pere heaolu nimel – et mitte suisa öelda ellujäämise nimel – ja vääriksid kindlasti ka seda nime.»

Tiidu enda jaoks oli tema isa August lapsepõlves kindlasti suur autoriteet, kelle eeskuju on ta kaasa võtnud ka täiskasvanuikka. Ta meenutab sageli korvpallitreenerist isa ütlemist, kui neil taaskord ilmselt trennijutud teemaks olid. «Tiit, kui ma ei sunni sind praegu seda tegema, siis võib-olla sa tuled 25-aastasena minu juurde ja küsid, mis isa sa selline oled, et ei saanud mingist jõmpsikast jagu,» öelnud Tiidu isa. Kahjuks läks elu nii, et 25-aastasena polnud Tiidul kellegi juurde enam minna, et oma tänusõnu edasi anda, kuid vähemalt vaimus püüab ta isa õpetussõnu tänini järgida. Treener tunnistab, et on sageli oma karjääri jooksul näinud noori poisse, kellele hea eeskuju ja karmim lähenemine ära kuluks («Rusikas pea kohal,» nagu ütleb Tiit), kuid neid ei sunnita – ning pärast pole kahetsemisest enam midagi kasu.

Samuti mäletab Tiit kõiki pisikesi, ka pealtnäha tähtsusetuid tegemisi, mis palju kodust eemal viibinud isaga koos ette sai võetud. Tagantjärele on ta mõistnud, kui oluline see lapse jaoks oli. Lihtne tõdemus: «Mida rohkem lastega tegeled, seda meeldivam on.»

Tiit tunnistab, et ilma pere ja abikaasa raudse toetuseta poleks ta kindlasti praegu siin, kuhu ta jõudnud on. Sportlaseelu ning koondises mängimine eeldas ju teatavasti pikalt kodust eemal võistlustel ja laagrites viibimist. «Me olime siis veel Nõukogude Liidu osa ja see lihtsalt oli elustandard,» meenutab Sokk. «Minu abikaasa Margiti õlule jäi meie väikeste laste, kahe poja Taneli ja Timmu kasvatamine.» Asjad muutusid aga 1992. aastal, kui pere viieks aastaks Kreekasse kolis. «Siis olin ma täisväärtuslik isa. Ja mitte ainult isa – ma pidin olema ka laiaprofiililine õpetaja, õpetama eesti keelt ja matemaatikat, lisaks veel natuke ka treener.»

1998. aastal Eestisse tagasi kolides hakkas Sokk tihedalt tegelema korvpallikooli asjadega ning kuna temagi poegadest sirgusid tublid pallurid, siis «isana oli lastel alati silm peal hoitud».

Õnnelik pere, õnnelik isa

Tiit Sokk usub, et õnnelikku isa on väga lihtne defineerida. «Sul on kodus armastav naine, korralikud lapsed, kes peavalu ei valmista, ka lapselapsed, kes on erinevad, aga kes viivad mõtted hetkeelu ja –probleemide pealt minema.» See, usub Sokk, teebki isa juba ääretult õnnelikuks. Jah, ta tunnistab, et ehk isade väärtustamine ühiskonnas on kohati problemaatiline, aga alati saab midagi paremaks teha. «Õnnelik pere sõltub väga palju endast: peab olema õnne, armastav naine, toredad lapsed. Meie ühiskonnas on probleeme küllaga, meil on vedanud ja kuidas öeldakse: kõik on hästi!»

Aasta isaks nomineeritud Sokk teab, et koos lastega kasvavad ka mured. «Kui lapsed on väikesed, on nad väga toredad,» muigab mees. «Nagu ma ütlesin – mida väiksemad on lapsed, seda väiksemad probleemid. Mida suuremaks lapsed kasvavad, seda suuremaks kasvavad ka nende probleemid.»

Aga lastele soovida jääb alati ainult üht: «Rõõm on see, kui nendel hästi läheb, ükskõik, mis vanuses nad on. Lasteks jäävad nad igavesti ja kui neil läheb hästi, olen mina õnnelik.»

Tagasi üles