Marin teab: elu suurte rindadega pole mingi meelakkumine

FOTO: PantherMedia / Scanpix

Sattusin ühes naistefoorumis peale lehekülgede pikkusele teemale, kus naised soovisid endale suuri rindu. Mitte suuremaid vaid suuri. Teie lohutuseks järgnev lugu, te veel hakkate oma mõõdukaid mugulaid armastama!

Pidev tähelepanu

Mingi piirini on tähelepanu muidugi fantastiline, aga pidevalt pole sellest huvitatud. Silmatorkavate kehaosadega naisel pole küll muret, et peaks jalakäijana sebra ääres seisma, keegi ust ei avaks ega rüütellikult appi tõttaks. Aga see piir on üsna õhuke, mida ületades juba kohutavalt ebamugav on, pole ka aastatega eiramist ära õppinud. Sisendan, et ära võta hinge ega solvu, aga lihakeha tunne pole meeldiv ja hindavad pilgud ei hooli, et neid pidevalt märkan.

Mehed, kellel on tissifetiš, ei häbene ennast unustavalt jõllitama ka ametlikus õhkkonnas. Olen harjunud köhatama, sõrmi nipsutama ja muul moel fookust tagasi enda jutule püüdma, kui avastan jälle vestluspartneri pilgu minu dekolteepiirkonda jõllitamas. Rääkimata nendest kordadest, kui söakamad mehepojad leiavad, et neil on õigust mind kobama tulla. Seda juhtub õnneks harva, aga ei peaks üldse kunagi ette tulema. Mida rohkem õllega liialdanud mees, seda julgem ta paraku on ja konflikt kergem tulema.

Rasked on, kuramus!

Ükskõik kui hästi istuv rinnahoidja seljas poleks, vahel selg väsib. Samal põhjusel ei käi ma ka rinnahoidjata ringi, päris kopsakas koorem on kanda. Lisaks pisiasi, et iseseisvat elu elavad G-korvisuurusega rinnad kleidi all hüplemas on küll maitseasi, aga mitte kõigi jaoks kõige kenam vaatepilt. Sosistan vihje: «gravitatsioon». Aga rõhk ikkagi ebamugavusele. Ennast dieediga piitsutades vormima hakates on rinnad esimesed, mis kahanema hakkavad, kõhupekk ja kintsurasv püsivad jonnakalt omal kohal edasi. Parem siis juba paar lisakilo ja ilusam proportsioon

Ma igatsen kõhuli magamist ilma, et patjadest künka peaksin enda alla ehitama. Massaažis käies on vahel tunne, et see tugeva käega selga mudiv massöör litsub mu kas läbi laua või siis rindkerest lapikuks. Trenni tehes on ka tugevaima spordirinnahoidjaga ikkagi võnkuv tunne sees, painutades jäävad ette ja joostes tahaks neid kätega lisaks toestada. Batuudile? Ei, aitäh.

Mida selga?

Mu hing nuttis, kui lugesin ühe kaubamärgi peatsest Eestist lahkumisest, kust ma nüüd edaspidi hea hinna ja veel parema kvaliteediga hästiistuvat pesu ostan? Kujutan ennast vaimusilmas juba ette nukralt tavapoodide B-korvisuuruste rinnahoidjatega täidetud riiulite vahel kõmpimas. Ei taha tellida internetist, tahan selga proovida ja osta kohe, kui tuju või vajadus tekib.

Lisaks on pesudisaineritel suurerinnaliste vastu vist salajane kartellisisene vandenõu, et oleme niigi jumala poolt üht-teist saanud, piisab meile küll. Mille muuga selgitada neid valdavalt igavaid värve, üksluiseid lõikeid ja näotut disaini, mida muidu toodetakse peamiselt imetavatele emadele. Ihukarva kangas, ei mingit pitsi, ei mingit seksikust ega vihjet, et kandja on alles vägagi fertiilses eas. Sekspesu valikud on veel kasinamad, olgu, kanname siis kallima võrgutamiseks ainult stringe või võrkkostüüme!

Triiksärke meil ei ole, kui väga ka ei igatseks vahel midagi mittevenivast materjalist kanda. Sest me ei mahu nendesse. Kui on rinnast paras, on vööümbermõõt hiiglaslik, kui taljest paras, ei mahu büst sisse. Vähemalt mitte nii, et kõik nööbid kinni lähevad ja särk eest lahti ei rebene, kui käsi liigutada. Ja tavapikkusega pluusid-kampsikud on meile kehast liiga lühikesed, sest rinnad võtavad suurema osa kangast enda alla. Seetõttu kohtab meid tihti tuunikate osakondades sobramas, need katavad vähemalt teksavärvli ära. Kombinatsioonis lühike seelik ja dekoltee on suur võimalus näha välja odav ja maitsetu või lihtsalt mitte igasse olukorda sobilik.

Bikiinid on meil alati musta värvi

Kui leiame mõne mudeli, millel on valgega lakooniline triibumuster peale tehtud, on need meie mõistes juba toredasti kirevad. Ja seda, et ootamatuks ujumaminekuks supermarketist midagi parajat leida võiksime, on lootusetu ettevõtmine.

Rõõmu ka

Head küljed toon ka välja, et ei jääks mulje, et suurerinnalisena keerleb elu ainult ümber hädade ja lõputu virina. Kui leiame mõne kleidi, millel on suur dekoltee ja see ka ülejäänud kehaga hästi sobitub, näeme välja nagu miljon dollarit. Ka on rindadel praktiline väärtus, kui näiteks rõivastel taskuid pole, aga hetkeks tarvis oma telefon kuskile pista. Või võtmed, kui võtmekimp just käelaba suurune pole.

Kaelaehetele pole ma pea kunagi oma raha kulutanud, kauneim aksessuaar on mu oma keha küljes. Naiselikkust ei defineeri ma kindlasti läbi rindade, aga pehme ja ilus on olla küll. 

Tagasi üles