Moodne naine käratab: naised, mida kuradit te vabandate kogu aeg neid lolle mehi välja?

FOTO: PantherMedia / Scanpix

Kui ma olin laps, elas meie naaberkorteris joodik. Tema nimi oli Peeter. Peeter suitsetas koridoris, nii et terve maja haises. Vahel oksendas ta trepi peale ja jäi magama meie pere korteriukse ette, nii et ma ei julgenud tuppa tulla. Kui olin väike, varastas Peeter mu taskuraha ja natuke suuremaks saades hakkas ta mind ja mu õde garaažide vahel ahistama. Kuigi Peeter on ennast ammu surnuks joonud, on mul tunne, et elan ikka veel temasuguste keskel. 

Ma olen pärit seitsmekümnendate magalarajoonimajast, kus on suured korterid, nii et lisaks Peetrile elas nende juures veel Peetri ema, täiskasvanud õde ja selle tütar. Purjakil naabrimees tolgendas kogu aeg hoovi peal, aga tema vaikset naisterahvastest perekonda nägin ainult siis, kui oli vaja joodikut päästa või välja vabandada.

Ilmselt mõtles Peetri ema, et tema lollakas poeg käib isegi majarahvale närvidele, mis siis tema veel kõrvalt kaagutab. Nii see naine elaski vaikset ja märkamatut elu, tulles ainult vahel, kui eelmine päev oli asjad eriti hullud olnud, silmad maas, vabandama.

Nüüd olen ma täiskasvanu, aga tunne on ikka selline, et purjus naabrionu käib mu seeliku pikkust mõõtmas, kui koolist koju tulen. Eesti – ja üldse läänemaailma – ühiskond kohe toetab ja topib mu ellu neid ebameeldivaid valgeid sigamehi, kes ei tunne ei häbi ega piire. Nagunii ema käib järgmisel päeval vabandamas ja kõik on jälle korras. Ema rolli siis mängib olenevalt kontekstist tänapäeval kas teatrikeskuse pressiesindus, kes sangarlikult joodiknäitlejate poolt petta saanud publikule piletiraha tagasi maksab, või poliitiline tulekustutusmeeskond, kes ebameeldiva šovinisti presidendiks valinud rahvast maha rahustada proovib.

Ma ei tea, miks need mehed mulle nii väga sel nädalal närvidele käivad. Ma ei tea, miks ma võtan seda isikliku solvanguna, kuidas järjekordne tropponu sea kombel käitub ja siis napisõnaliselt vabandab. Ma ei tea, miks jälle Peetri peale mõtlen, sest keegi teine ei mäleta tema räpasest eksistentsist enam midagi.

Suured sead, suured sigadused

«Ma ei ole ideaalne inimene, sorri,» haukus Trump sel sügisel vabandusvideos, kui avaldati lindistus, milles ta soovitab naisi vastu nende tahtmist suudelda ja käperdada. «Mul on endal ka paha olla,» teatas kuulus eesti kirjanik, kes ennast teatrietendusel täis jõi. «See oli mu isiklik asi,» ütles lakooniliselt lavastaja, kes oma kolleegi parklas jalaga kõhtu lõi. «Ta ei ole tegelikult ju paha poiss, tal on lihtsalt väga raske,» nuuksus Peetri ema meile koridori pealt, ilane poeg samal ajal esikutoolil magamas.

See on kõik ju tegelikult sama. See on kõik nii väsitav, ebameeldiv ja nõme. Nõme, aga nii tavaline, ebaüllatav.

Ma arvan, et mehed, ülbed šovinistlikud valged mehed käituvadki kohati nii kohutavalt sel samal põhjusel, et nad on vabandustega harjunud. Nad on kasvanud üles ühiskonnas, kus nende isad ja eeskujud elavad sama mustri järgi – käitu nagu siga, sinu peale pahandatakse, palu härdalt vabandust, sulle andestatakse, käitu nagu siga jne.

Nii jõuamegi lõputusse surmaringi, kus koridorides suitsetajate, koduvägivalla viljelejate, avalikult solvajate ning seksuaalselt ahistajate tüüpide vabandused muutuvad igal ringil siiramaks ja viimistletumaks. Mida kindlam sa aga oma karistamatuses oled, seda suuremaid sigadusi korda saadad. Vähemalt vabandasid Trump ja jalaga-kõhtu-lavastaja ise enda eest, kuid luuletaja ja naabri-Peetri eest pidid seda tegema naised nende eludes. Kuulge, naised, mida me nende tüüpide eest seisame? Mis me sellest saame?

Ei, ma ei ole nii rumal, et väita, et kõik mehed on sead. Maailm on täis toredaid ja tarku mehi, aga jobud paistavad eriti erksalt silma. Teate küll ju seda ütlust, et targad inimesed kahtlevad igal sammul, aga lollid on enesekindlad. See kehtib ka jobude kohta, nad on enesekindlad, ja oma karistamatuses kindlad ning nende hääl kaigub üle toredate meeste omadest.

Kui joodik-Peeter ära suri, ei läinud keegi meie perekonnast tema matustele. Mille jaoks? Ka kukkus kuidagi nii välja, et tema emale ma kaastunnet avaldama ei jõudnudki. Küll aga nägin aastate jooksul, kuidas varem allasurutud ja näost hallid naised naaberkorterist hakkasid vaikselt sirgema seljaga käima ja aja edasi minnes aina rohkem elama. Vahel oli isegi naermist kuulda, kui nende uksest mööda läksin.

Vabandav mees, ükskõik kas avalikus ruumis või mu enda eraelus, võib olla nii alandlik, siiras või veetlev kui tahes, aga minus tekitab ta vastikusetunde. Meenub see uppumistunne naabrimemme ilmes ja koridorist sisse imbuv suitsuhais, ükskõik kui palju ilusaid sõnu või hoolega valitud lilli halva käitumise kompensatsiooniks kohale tuuakse. Vahel lihtsalt nendest ei piisa, vahel on asi ammu üle vabanduse piiri läinud. 

Tagasi üles