Tanel Veenre: mis on isa armastuse mõõt?

Tanel Veenre Foto: Eesti kunstiakadeemia

Pühapäeval on isadepäev. Tütre ja poja isa, ehtekunstnik Tanel Veenre kutsub üles isadusest ja isarollist rohkem avalikult rääkima.

Niikuinii on kõik kõige olulisem nähtamatu ja sõnulseletamatu. Nagu kontakt kahe inimese vahel – olulisim substants, millega triivime läbi elu. Paraku (või pigem vist õnneks) ei ole leiutatud kraadiklaasi, millega mõõta armastust kahe inimese vahel. Kas kellegi armastus on suurem kui teise oma? Kas vanemad armastavad enam oma lapsi või lapsed oma vanemaid? Kas meie hulgas on neid, kelle südamesse mahub enam armastust?

Olles kohanud mõnd tõeliselt suurt südant, usun ma sellesse. Armastust tuleb hooldada ja hoida, nõnda nagu orhideed aknal. Mõnel kärbub, teisel tõstab õied taevani. Minu vanematekodu aknalaud on täielik troopika, milline inspiratsioon mulle kui algajale aednikule!

Side laste ja vanemate vahel on neist nähtamatutest sidemetest ürgseim ja tugevaim. See ongi meid kandnud läbi miljonite aastate tänasesse, tung jätkuda inimeses. Isegi kui arusaamad emadusest ja isadusest on muutunud läbi inimloo, siis see tung on alati siinsamas, valmis pulbitsema pinnale. Ma ei oska mõõta tungi ja armastuse suhet selles võrrandis, kuid ilma viimaseta seda vaevalt et oleks. Ning sellest esimesest sidemest tekib toitev pinnas, millele kõik ülejäänu peaks ära mahtuma. Kohutav vastutus lapsevanemana.

Mulle meeldib mõte, et lastest ehk enamgi kasvavad lapsevanemad. Iga päev on nagu doktor Kõpsil – seninägematud emotsioonid ja olukorrad, millest sa varem ei olnud teadlik, pidevalt proovilepanek. Kui lapse kasvamist on lihtne mõõta – alguses lausa mitu sentimeetrit kuus –, siis suurte inimeste kasv on seespidine. Kusjuures meil on unikaalne võimalus kasvada hetkeks tagasi lapseks, empaatiavõime toel kukerpallitada mitmekümne aasta taha, püüdes maailma lahti harutada süütute silmadega. Vanavanemaks saamine on boonus, spiraali kolmas keerd. Olen näinud, kuidas minu isa on tänu lapselastele nõnda taas lapseks tärganud. Kellukeste kollektsiooni, millel koos heliseda, ei ole ju igal vanaisal ette näidata!

Mäletan hetke, kui vaatasin esimest korda oma lastele silma, tundus, et ka neil läks fookus korraks paika – tere, isa! Puhas maagia. Püüdsin ette kujutada, mida kõike need silmad saavad nägema ja mida saan mida isana teha, et avanev pilt oleks alati võimalikult rikastav, hooliv, julge. Ja ma püüdsin ka ette kujutada seda imelist poissi või tüdrukut, kes neisse silmisse 14 aasta pärast upub ... Need silmapilgud muudavad maailma ja ega neist enam lahti saagi. Taju, et kanname iga silmapilku endaga kaasas, ongi vastutus.

Kas ma tohin olla lapse juures tüdinud? Kas ma tohin olla nõrk? Kas mul on lubatud olla hoolimatu ja plahvatada? Lapsevanemana oled sa saanud korraga endale veel ühe (või mitu) silmapaari, kes on omamoodi karmaks. Kõlab veidi napakalt, kuid tunnen, et isegi väikeste valgete valedega on nüüd palju keerulisem ... enam ei tihka minna punase tulega ka üle autotühja tänava ega ületada kiirust 5 km/h – kuskilt piilub alati üks uskumatult siiras silmapaar, kelle ees on palju piinlikum kui mundris mehe ees.

Viimastel aastatel on ka Eestis hakatud – esialgu küll veel aralt – rääkima isadusest emarolliga võrdväärselt. Kuigi käru lükkavate habemike kontsentratsioon väljaspool Kalamaja on endiselt marginaalne, ei tundu see enam midagi taunimist väärivat või veidrat. Samas ei ole Eesti sotsiaalsüsteem endiselt suutnud vabaneda domineerivast ürgema müüdist – tundub kuidagi kohatu mõelda, et ka isal on tunded, on nähtamatu empaatiline side lapsega. Et ka isal on kuklaosas üks sagar, kust algab nähtamatu sild oma lapse silmadesse.

See sagar kasvab iga päevaga, tekib alateadlik taju, mida sinu lapsed teevad, mida nad tunnevad, isegi kui oled neist eemal.

Kuvand emast kui heast, malbest ja hoolivast ning isast kui kalgist ja ratsionaalsest tegelasest, kellega ähvardada, kui pahandus majas, püsib jonnakalt. Püüd sobituda selliste klišeedega on kindlasti keeranud kihva nii mõnegi läheduse, isade hirm kaotada oma autoriteet ning näidata oma tundeid ja füüsilist lähedust võibki jätta lapse triivima hirmu: kas minu isa tegelikult ikka armastab mind?

Kas ma julgen talle pihtida oma muret, mis, nagu minagi lapsepõlvest mäletan, võib tihti täita oma tumedusega kogu taeva, võib tunduda nii lõputult suurena oma väikeses maailmas. Suurim oskus on olla olemas just sel hetkel, olla piisavalt avatud ja haavatav, et see ilmatu suur mure vastu võtta ja olematuks tinistada.

Ja siis ma toidan neid. Olen valmis keetnud mõnusa porgandi-kõrvitsa-loomaliha möksi, lisanud sinna tiba basiilikut ja paar jõhvikat (et oleks juba nagu päristoit) ning sihin seda väikest suud. Kahe fantastiliselt uudishimuliku ja juba iseloomu näitava kümnekuuse põngerja toitmisest võib pooleks tunniks saada maailma kõige olulisem tegevus. Ning kui hamba alla satub esimene jõhvikas – esmakohtumisel sellise hapuga vallanduv grimass võib värske isa eufooria laeni tõsta.

Armastus ja hool on lapse jaoks olulisem toit kui porgandipüree. Ning oskus jagada armastust ei küsi sugu ega nahavärvi, pigem meelelaadi. See on intuitiivne usk, et kõik maailmas on omavahel seotud ning iga jagatud hingetõmme tilgub kuskil õigluse vaekaussi. Memme ja taadi vaev saab tasutud tulevastes jätkumistes hea inimesena.

Mulle meeldib kõige enam olla koos askeldavate tibudega põrandal. Nõnda, et ma lihtsalt olen nende seas, pikali maas ja vaatan neid ja kuulan nende hääli. Selles hetkes on kõik olemas. Rohkem polegi vaja. Ilusat isadepäeva!