Psühholoog soovitab: kuidas kritiseerides mitte tüli tõsta

FOTO: PantherMedia / Scanpix

«Sulle ei või midagi öelda!», «Mingit tagasisidet ei saa anda, sa ei talu vähimatki kriitikat» ja «Miks sa nii tundlik oled?» – küllap neid või natuke sarnaseid fraase on paljud meie seast kuulnud või ise ka lausunud. 

Kui neid öeldakse meile, siis tunneme end nadilt, sest kriitikataluvus ja tagasiside kuulamise oskus võiks ju kenade mõistlike inimeste omaduste hulka kuuluda, ning kes siis kena ja mõistlik olla ei taha. Kui kuuleme end ise nii ütlemas, kumab nende ütlemiste taga lootusetus, et ükskõik kui palju soovime teisele seletada, mismoodi meie arust asjad võiksid olla paremini – kasu pole mingit. Ja oma arvamuse avaldamist, oma vajaduste väljendamist peetakse ju samuti positiivseks tegevuseks?

Kui keegi valmistab meile pettumuse, veab alt, jätab kokkulepitu tegemata või näikse olevat meid lausa reetnud, on väga raske mitte minna kaasa impulsiga kohe teda selle eest rünnata. Peened õpitud suhtlemis-ja diplomaadioskused ei pruugi emotsioonitulvas arukatelgi inimestel meelde tulla. Isegi kui meie teadlik soov ei pruugi olla panna teist tundma end lolli, süüdlase või häbistatuna, on tulemiks väga tihti just see ja me saavutame nurkaaetult vasturünnaku. Oleme sattunud nõiaringi – tegelikult südames tahaks, et asjad saaks korda, aga oleme hoopis olukorra hullemaks ajanud.

Kas mind ikka armastatakse?

Kui olime lapsed ja saime vanematelt rohkelt kriitikat, siis kogesime ebamugavust, halvemal juhul kartsime vanemate armastusest ilmajäämist või tekkis lausa mõtteid hülgamisest. Küsimus, kas mind ikka armastatakse, kas ma olen piisavalt hea, et mind armastataks, on paljudel meie seast kuskil sügaval sees peidus. Suureks saades on meil soov selliseid kahtlusi söövitavaid olukordi vältida, sest need äratavad meis sellesama hülgamishirmus lapse. Seega püüame tihti – soovides sisimas olla või paista täiuslik armastust vääriv laps - ebasobivalt käitununa või milleski ebaõnnestudes end välja vabandada, ratsionaliseerida või lausa luisata. Oleme kriitika suhtes tundlikud ja reageerime enesekaitseks otsekui refleksiga ning ründame vastu. Seda isegi siis, kui teame, et mõistlikum oleks kriitika ära kuulata, objektiivselt analüüsida ja võtta kriitikat kasuliku infona.

Ehk tasuks seega mõelda, mida ja kuidas me teisele inimesele ütleme, kui meile miski ei meeldi? Vahetegemine negatiivse tagasiside ja teist poolt emotsionaalsesse kaitsesse suruva kriitika vahel on siin abiks.

Kriitika on hinnanguline, süüdistav, diagnoosiv, sildistav, loengut pidav, moraliseeriv, tühistav ja teinekord ka naeruvääristav – nii seda tajutakse. Kui kriitika ohver tajub sellisel moel temaga suhtlevat inimest agressiivsena ja ülalt alla vaatavana, siis kritiseerija ise tunneb end sageli ohvrina. Kriitikat tehes eeldatakse, et nähakse teise sisse, omistatakse talle vaenulikke motiive, probleemseid isikuomadusi jne. Kriitika on üldine ja ebamäärane, tihti suunatud teise inimese iseloomu negatiivsete tahkude pihta (mida me sel hetkel arvame ülihästi teadvat). Kritiseerides me võtame ühe käitumise ja üldistame selle reegliks, kasutame väljendeid «mitte kunagi», «alati», «sa oled kõige sellisem ja sellisem».

Kuidas anda tagasisidet?

Tagasiside seevastu peaks olema kirjeldav, võimalikult detailne ja täpne. Eesmärk on anda teisele konkreetset informatsiooni, mis võiks olla talle abiks, et ta saaks oma käitumist uue pilguga vaadata ja muuta. Seega on tagasiside tulevikku vaatav.

Negatiivse tagasiside korral räägime konkreetsest käitumisest sel ja sel hetkel ja milline on selle käitumise negatiivne mõju just meile ja mida võiks teha paremini. Tagasisidet andes ei spekuleerita teemal, millised on teise kavatsused või mõtted, motiivid, iseloom – räägitakse just häirivast käitumisest, selle konkreetsetest tulemustest. Teist inimesena ei tühistata, vaid kutsutase üles muutusele, arutama selle positiivseid aspekte võrreldes praeguse olukorraga ja selgitades, kuidas ja mis siis paremaks muutuks.

Kuna eesmärk on tagada, et teine pool sooviks probleemi lahendada, mitte ei tunneks end rünnaku all olevana ega hakkaks end kaitsma, siis peame mõtlema, kuidas me oma väljendusviisiga inimest ühes või teises suunas mõjutame. Kui me tahame anda tagasisidet ja julgustada muutuma, siis võiksime olla rahulikud. Emotsionaalsed isiklikud väljendused «ma olen surmani tüdinud, et sa...», «sa unustad alati kõik ära» või «sa pole kunagi minu plaanidest hoolinud» seda muidugi pole. On näiteks suur vahe, kas me ütleme «praad oleks võinud minu arvates veel viis minutit ahjus olla» või «sind ei tohi köögi lähedale lastagi». Võib kasutada ka pehmemaid fraase nagu «ma kaaluks», «mulle tundub, et ehk võiks olla parem», «mulle meeldiks rohkem, kui...», «ma mõtlen, et ma ise teeks nii». Kui me ütleme teisele, et «mulle nii ei meeldi» ja ei kirjelda, mis täpselt ja kuidas siis meeldiks, siis pole see üldse abiks ka siis, kui teine siiralt sooviks meie elu mõnusamaks teha.

Kui märkame teist inimest meile soovimatul viisil käitumas, võiks esimene küsimus aga olla see – kas ma tahan, et ta teeks teisiti või tahan, et ta tunneks end pahasti?

Tagasi üles