Kuu aega veganina: söömasööstud on asendunud regulaarsete toidukordadega

Triin Palmipuu

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix

Eelmisel nädalal sain peale artikli ilmumist tohutult palju tagasisidet ja tähelepanu, mida jätkus mitmeks järgnevaks päevaks. Toetavaid sõnu kirjutasid inimesed, keda pole mitu aastat näinud ja tunnustavalt tuli õlale patsutama naine, kellega töötan ühes majas juba ammu, aga suhtlemine on piirdunud viisakusterega trepil. Klassivend, keda kohtasin toidupoes, pistis nina uudistavalt korvi, et näha, mida vegan ostab. Oma kuuajase vegan-väljakutse esimesest nädalast kirjutab Triin Palmipuu.

Sõbrad on minu kõrval niikuinii alati, nagu parimas abielus. Liha armastav kallim lubas teha omaalgatuslikult vegan nädala, võib-olla isegi kaks. Ja mu suurepärased töökaaslased! Häbenemata ütlen, et kuivatasin liigutuspisaraid nende sooja kaasaelamise peale. Tervitan teid praegugi, tean ju, et loete täna ka!

Päris mitu hoolitsevat küsimust tuli minu kassi kohta, et mida ja miks tema nüüd sööb. Kinnitan, Joosep on minu parim sõber, hoitud ja armastatud, ning saab edasi parimat kiisudele mõeldud spetstoitu. Tema puhul on tegemist magama panemisest päästetud vurrulisega, kelle inimene on mul au ja rõõm juba üheksa aastat olla. Minu armas väike kiskja, kallim kui kamakas kulda. Tal on hea kodu.

Kommenteerima sattus ka mõni trollija. «Kas lähed loomaaeda sealseid asukaid puuridest lahti päästma?» «Tean, et oskad kududa, kas kõik loomsed lõngad oled kodust välja tõstnud?» «Kuidagi vähejutukas oled, soovid äkki singivõikut lohutuseks?»

Esimese ja viimase küsimuse liigitan provokatiivsete alla ega lasku kurnavatesse vestlustesse, need ei vii kuskile. Samuti ei pea peeneks ega maitsekaks huumoriks neid teemaarendusi, kus keegi hakkab oma abstraktsete porgandi- ja kapsavagude tunnete eest võitlema ning uurib, kas järgmise etapina luban lähikondlastel ainult kive süüa ja merevett juua. Natuke sai sõbralikus toonis meelde tuletatud bioloogia ABC-d, linnastunud sõbrad kipuvad unustama, et lehm ei anna piima heast peast, sest täna on kolmapäev, ilus ilm ja miks ka mitte siis veidi ennast sel puhul lüpsta lasta. Või et taimedel puudub kesknärvisüsteem. Mis puutub kodus olevatesse lõngadesse, siis õigustatud küsimus, mul on need tõepoolest alles. Samuti on mul ka nahast kindad, mida olen kandnud hea mitu hooaega ja kannan edasi, kuni need kestavad. Siin lähtun mõistlikkuse printsiibist, et olemasolevat välja ei vaheta ja lisaks ei tarbi, kui just vaja ei ole. Ja meenutan küsijatele, et alustasin alles nädalat tagasi, kõigega kohanemiseks andke palun veidi aega.

Seletamata ei jäta, absurdi ei kaldu

Privaatvestluses tuli üks mees muretsevalt kaasa tundma ja uurima, kas minu elutempo juures «sellise» menüüga ikka vastu peab. Tehes endale just samal hetkel seente, suvikõrvitsa ja sibulatega kikerherne vormirooga, pärisin sõjakalt vastu, et kui kesisena ta mu menüüd siis täpselt ette kujutab. Teen talle siinkohal kummarduse – vastas viisakalt, et peaks veganluse kohta rohkem infot otsima, pole tegelikult üldse kursis, mida süüakse. Kui olin oma menüü ette lugenud, naeratas ta juba sõbralikult, andis positiivse hinnangu ja veendus, et metsameeski ei jääks sel moel näljaseks. Vabandasin ka mina, et veidi äkiline olin, aga ma olengi mitte just liiga leebe loomuga, see hetkeline turtsakus pole veganlusega seotud. 

«Aga miks sa ikka mõnest küsimusest kõrvale hiilid ja lõpmatult ei seleta?» Ma ei vasta ainult juhul, kui mul on parasjagu tuliselt kiire või siis, kui teema kaldub absurdsusesse. Selliselt agressiivselt seletusenõudjalt tahaks vastu pärida: «Aga miks sul täna just need teksad jalas on? Ära mõmise, vasta soravalt ja ära otsi vastuseid nii kaua! Proovi uuesti, see pole mingi põhjendus, et need sulle meeldivad!» Ei, ma ei jäta randa minemata, sest võib juhtuda, et tallun mõne sipelga surnuks. Nähtavale sipelgakolooniale ei astu muidugi peale. Aga kuidas sellise küsimuse puhul oma isiklikke eetilisi vaateid paremini selgeks saaksin teha, ma veel ei tea.

Söön nüüd hommikust!

Nüüd minu lemmikteema, toidu, juurde. Ütlen eufoorilise rõõmuga, et ma pole ammu nii palju süüa teinud kui praegu ja seda mitte sellepärast, et taimsed toidud meeletut küdeva pliidi ääres seismise aega nõuaksid, vaid nii huvitav on ja tahaks muudkui kõike proovida. Ükskõik kellega rääkima satun, jõuame lõpuks ikka toiduteemani. Mulle tundub, et inimestele meeldib oma silmaga veenduda, et veganlus on jätkusuutlik, mugav ja mõnus ning näha, et paari nädala tagune Triin ei ole asendunud mossitava, nälginud või tuhmisilmse inimvarega. Endiselt heas tujus, sädelev ja rõõmus naine, päeval pole energiast puudust ja öösiti magan sügavalt nagu mudilane.

Kunstiline liialdus oleks öelda, et ennast täiesti uue inimesena tunnen, terve ja tugeva naisena ei olnudki mul erilisi vaevuseid, mille kadumist oodanud oleksin. Mis aga ülitore, on see, et üle mitme aasta tahan nüüd hommikuti süüa, ärgates lähebki kõht tühjaks! Muidu oli mu päeva esimene toidukord keskpäeva paiku, hoolimata teadmisest sellise eluviisi ebatervislikkusest, ei suutnud ma esimesed viis-kuus ärkveloldud tundi toidule mõeldagi. Nüüd on kell 7.30 hommikusöögi aeg ja ausõna, see annab küll päevale teistsuguse ja kvaliteetsema rütmi. Ülejäänud ajal on kõht stabiilselt täis, näljahooge ei teki, söömasööste ei esine ja pärast korralikku lõunaeinet ei muutu uniseks. Endiselt on mul tööl arvuti kõrval pähklikauss ja mõned puuviljad, aga mul pole neid vahepaladena vaja läinudki.

Köögiviljade all lookas

Olen aastaid hooajalist toitumist eelistanud, kevaditi käin metsa alt karulauku, aia tagant naati ja peenraservalt nõgest korjamas, suviti on seened ja marjad, praegu sügisese saagi tarbimise aeg. Armastan turulkäimist ja lähen lettide vahel lapsikult elevile, ainsaks piiriks kaasasoleva sularaha kogus. Olengi kohutavalt õnnelik, kui tulen koju kõrvitsa, ebaküdooniate ja kodumaiste juurikate kuhjaga, tundub, et mida tervislikumalt söön, seda raskemaid kotte saan tassida. Mul on oma lemmikpähklionu ja tean, kus turu parimat hapendatud kapsast müüakse. Põhjatusse käekotti mahutan mõned kilod parimaid kodumaiseid Kuldrenette ka ja oh kui häid asju kogu sellest kraamist saab.

Kas teadsite, kui hästi sobib tavaline peakapsas vokkpannile? Aga et toorest kõrvitsast saab väikeste lisanditega mõnusa vürtsika toorsalati? Et Maailma Tervishoiuorganisatsioon on kuulutanud 2016 aasta kaunviljade aastaks ning kikerhernestest saab kõiksugu imesid? Näiteks taimset omletti ja beseed. Kui praegusel viirusteperioodil tavaline ingveritee ja toores küüslauk natuke tüütama hakkavad, saab vahelduseks teha üliaromaatset maitsetest pungil säravkollast India kurkumipiima. Tänane värviline pastakaste sai nii hea, et kui mul oleks toidublogi, teeksin sellest viivitamatult postituse. Pärast tööd natuke külmetava ninaga koju jõudes on lihtne ja mugav mõned paprikad, tomatid ja küüslauguküüned ahju röstima panna, natukese aja pärast nendelt nahk eemaldada, aknalaualt tšillit juurde hakkida,  köögiviljapuljongit lisaks ja saab ülimõnusa kõhtu paitava supi. Pudrud ja smuutid hommikuteks, ostsin endale lõpuks võimsa ja edeva blenderi. Tahan siiralt soovitada Sandra Vungi taimetoidublogi, tänu tema retseptidele hakkaski mulle veganlus lihtsa ja maitsvana tunduma. Kui on kapinurgal kaalikas või baklažaan, mis natuke nõutuks teevad, tasub inspiratsiooni saamiseks sinna piiluda.

Rääkides ükskõik kui hingestatult ja kätega kaasa vehkides, kui maitsev on näiteks kikerhernejahust «omlett», noogutatakse ja elatakse muidugi kaasa, ilmselt ka usutakse, aga eriti vist ikka ei sukelduta peale tööd kaubandusse seda salapärast jahu jahtima ning koju retsepti googeldama. Kui aga olen midagi valmis teinud, maitstakse suurima heameelega, elamus jääb positiivsena meelde ja siis proovitakse küll päriselt ka kodus järele teha. Sõber, kes sai minu tehtud peedipihve proovida, teeb neid kindlasti oma köögis ka. Minu võidurõõm oli seda suurem, et ta kuulus muidu pigem skeptikute leeri, kaheldes, kas need asjad mida nüüd teen ja söön, on ikka maitsvad ja kõhtu täitvad. Aga andis taimetoidule ja minu kokandusoskustele võimaluse, proovis ja naerataski esimese ampsu järel laialt, kahvel alles huulte vahel.

Ausalt apsakatest

Lubasin, et räägin ausalt ka apsakatest, mis teadmatusest, mugavusest või kiusatusest ette võivad tulla. Saan uhkelt öelda, et seni pole neid juhtunud. Ei kogemata napsatud juustukuubikuid peol ega loomse piimaga lattesid. Veidi kahtlen oma D-vitamiinis, mis minu mälu järgi küll peaks olema vegan ja lanoliini asemel mingitest samblikest tehtud, aga kuna silt on kulunud, ei saa päris veendunult väita.

Kordagi pole tekkinud pikemat peamurdmist, mida järgmiseks toidukorraks valmistada, enne seda taimetoidukogemust olid mu harjumuspärased valikud kindlasti üheülbalisemad. Viimased kaks õhtut olen näiteks Lõuna-Aafrika radadel seigelnud, enne mängisin vaheldumisi Aasia maitsete ja parimate kodumaal kasvatatud köögiviljadega. Ilmselt saavad kolleegid lähiajal mu suuremaid katsetusi proovida, küll kokkaks, hakiks ja segaks, kui vaid rohkem vaba aega oleks! Ees on mitu üritust, saan olla nii külalise kui võõrustaja rollis, need saavad põnevad olema.

Tagasi üles