Heinz Valk: ma täiendaks Tammsaaret – tee lapsi, siis tuleb ka armastus!

Miks küll hakkas meditsiiniõde Heinz Valgu aluspesu peale naerma?

FOTO: repro / Eesti Kunstimuuseum

Täna Õpetajate majas toimunud isadepäeva konverentsil «Issi ja emme, miks te enam ei kallista?» debatis «Miks me ikka veel abielus oleme?» ütles aasta isa Heinz Valk, et tema jaoks on abielu kestvuse sideaineks lapsed. Graafik Anu Kalm ütles, et abielu võtmesõnaks on armastus, mis hoiab abielu koos.

«Kuna ma leidsin õige mehe, siis ei ole mõtet mõelda lahutusele!» ütles 35 aastat abielus olnud Marika Valk. «See kindlasti ei ole lihtne, siis oleks kõigil mees olemas. Minu meelest on meie ühiskonnas tekkinud selline suhtumine, et keegi teine teeb meie elu korda. Kuid kuskilt peab tulema arusaamine, et meie ise peame oma suhte ja elu korda tegema. Iseendaga tuleb tegeleda. Kõik teised on süüdi – kool, naine, lapsed käituvad niikuinii halvasti – ikka keegi teine on süüdi, ei aita. Inimestel on iseenda jaoks väga vähe aega – see aeg tuleb leida. Meie jaoks Heinziga on hetkel kõige olulisem, kuidas olla kahekesi – see on uus olukord, kui lapsed on kodust läinud.»

«Lõhkuda seda, mis hästi toimib, ei tohi,» rääkis Heinz Valk. «Meil ei ole olnud vajadust koolituste järele. Me oleme elanud, nagu me vaistudega oleme tundnud. Meie elude väärtuste hierarhiad kattuvad. Meile on eriti tähtsad kodu, lapsed ja lapselapsed. Kui isiklikult rääkida, siis mina kasvasin ühiskonnas, kus poistesse sisestati teadmisi, kuidas saada härrasmeheks, see ei olnud mitte ainut kommete õppimine, vaid olid ka sellised mõisted, mis sobisid mehelike väärtusega. Nende väärtuste hulgas oli kohale jäämine, mitte nagu ludrid ja kehkenpüksid, kes lahkuvad. Minul on väärtuse mõisted paigas ja meil ei ole sellepärast vajalik kelleltki midagi küsida.»

«Mina kasvasin üles ajal, kui enne abiellumist pidi olema pikk kuramaaž,» märkis Heinz Valk. «Meie kuramaaž Marikaga kestis viis aastat, enne kui otsustasime abielluda. See kuramaaž on ääretult vajalik. Minu klassivendadest, kes nii tegid, on lahku läinud ainult kolm. Kõige lollim on selline abielusse hüppamine, kus saadakse baarileti juures kokku ja siis viiakse paberid perekonnaseisuametisse ning aasta pärast lahutatakse. Meil ei ole Marikaga olnud suurt konflikti. Jama küll, aga ei ole olnud. Mina täiendaksin Tammsaaret, et tee tööd ja tee lapsi, siis tuleb ka armastus. Meil on juba asjad niikaugel, et meil on 10 lapselast. Meie perekonnas on palju armastust, mis on vastastikune. Meid armastatakse samuti. See on uskumatult hea tunne, kui väike laps paneb oma põse vastu sinu habet. Lapsed on sideaineks.»

«Meie sõpradest kunstnikest on peaaegu kõik teisel või kolmandal ringil,» lausus 30 aastat abielus olnud graafik Anu Kalm. «Eks pika elu jooksul koos on olnud ka raskeid muresid, terviseprobleeme. Ma olen sõprade peal näinud, et see suur mure ajab inimesed lahku. Meil on õnneks need mäed koos ületatud. See on meid liitnud. Selliseid paare, kes kunagi ei ole tülitsenud, tõenäoliselt ei ole. Vanemaks saades suudad nendes tülides rohkem aidata, sest tülidel on kuskil juured. Abielu võtmesõna on ikka armastus, armastus on see mis hoiab.»

«Järelikult on kõik nii hästi klappinud, et ei ole midagi muud vaja olnud,» rääkis Kunstiakadeemia rektor Mart Kalm. Me oleme mõlemad sellistest kodudest pärit, kus vanemad on oma kuldpulmad ära pidanud. Vastastikku on vaja lähedust, aga ka distantsi. Abielu ei saa teaduslikult analüüsida. Seda ei mõtesta kogu aeg. Elad.»

Tagasi üles