Martin Plaser: ärgem teipigem laste suid, paneme nad parem puuridesse!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Martin Plaser

FOTO: Marina Suvoroff

Lasteaiakasvatajad on hirmul. Kui rühmas on 25 last, seisab kasvataja silmitsi 35 lapsevanemaga. Üks katkine püksipõlv või «õnnetus» kapiriiulil kilekotiga ootamas, käes on maailma lõpp. Kui spordiklubi treener saab kasvatamatu praagi visata klubist välja, lastevanemate tegemata tööd teha ise või raha vastu võtta ja kannatada, siis mis on võimalused lasteaias? Selle üle mõtiskleb maadlustreener Martin Plaser.

Tütar tegi oma kummikud õues mängides märjaks. Ta oli vast kuuene. Pärast tööpäeva läksin talle järele, kasvataja tuli uksel vastu. Oli sellise näoga, et hakkasin kartma hullemat. Ma arvasin, et nad ei julgenud helistada, plika on traumapunktis või teel haiglasse. Vaatasin korraks isegi telefoni, ega pole vastamata kõnesid. Kui sain teada tegeliku põhjuse, miks kasvataja tuppa s*ttunud kassi näoga, toppisin plikale märjad saapad jalga. Julgustasin õpetajat lapsi rohkem lompi lubama ja asusin koduteele. Teepeal targutasin ja leidsime kahepeale veel paar lompi hüppamiseks.

Kasvataja sõnul enamik lapsevanematest nii leebelt ei suhtu. Vanem poiss kukkus mängides pea lõhki. Verd voolas. See kasvataja, kes oli valves, sai betoonkingad ja on tagaotsitavate isikute nimekirjas. Need juhtumid ei ole omavahel seotud.

Laste teipimine on huvitav keiss. Viieaastased rebivad ise teibirulli otsast tükke ja topivad üksteisele juustesse, näkku ja riietele. Erivajadustega lapsed vs vajadustega lapsed. Olen veendumusel, et kõigil lastel on erinevad vajadused. Kasvatajad diagnoosi panna ei tohi, aga võivad keelduda lapse vastu võtmisest. Välja visatud ebanormaalselt käitunud tolgustest olen korduvalt rääkinud. Kasvataja teipis lapse suu kinni. Julm. Õigustust ei ole, kasvataja on ametialaselt üles poodud, kõik on hästi... ja see kasvatamatu laps terroriseerib edasi, uus õpetaja ootab köit – varem või hiljem libastub. Kui mitte lasteaias, siis koolis, hiljemalt ajateenistuses või tööl.

Mulle meeldiks variant, kus lapsed pannakse lasteaias nagu kanad puuridesse, et nad üksteist ei saaks katsuda, võtta teise mänguasju, ega astuda kontakti kasvatajaga, vestlemiseks poleks võimalust, mängida kaaslastega ei saaks. Kuudid oleks helikindlad, ei kuuleks kasvatajad laste ega lapsed kasvatajate ropendamist. Umbes nagu koerte hotellis. Pissitatakse kord paari tunni järel. Magama jääda ei lasta, muidu lapsevanemad kurdavad, et õhtul ei tule und või autoga koju sõites ei jää laps autos magama. Lobiseb ja segab rooli taga Facebookis chattimist.

Ära peaks jääma igasugune emotsionaalsus, peaasi, et lapsega ei tegeletaks. Kasvataja ei tohi muuta koduseid suundi. Sellele teipimisele pole alternatiivi, tegu on tehtud. Aga mis toimub seal kodus, kust see laps on pärit? Lastekaitse keiss. Ma uuriks kodu.

Õpetajatel, lasteaiakasvatajatel ja treeneritel on erinevad mängumaad, mängukaaslased ja reeglid. Õpetaja justkui peab kõik vastu võtma. Lasteaias on võimalik vanemaga rääkida, lapsi tuuakse, neile minnakse järele. Kooliealised käivad ise, kas ema-isa vastavad õpetaja kõnele? Kutsutakse kooli? Enamikel vanematest on nii kiire, et ei minda.

Olin probleemne õpilane, mõnes tunnis lobisesin vähem, enamuses rohkem. Lasteaias hüppasin kapi otsast voodisse saltosid, peaga laekupli puruks. Sidusin kokatädi põllepaelad umbsõlme, peitsin kasvataja prillid, kaklesin, tegin kivisõda. Üks pahandus teise otsa. Võib-olla oli sellel ajal teip defitsiit. Kooli kutsuti vanemad, lasteaias noomiti, mis see aitas?

Mis asi on laste karistamine? Millised on «kasvatuslikud meetodid»? Vahetu ja tegevusega seoses olev proportsionaalne reaktsioon ? Kes näeb teise inimese pähe sisse? Mis on piisav? Kasvataja palk väike, tööd ei hinnata, elu raske – ärge viige oma lapsi kombinaati. Kasvatage oma last kodus ja paremini.

Kui laps trennis ei kuula, segab, kiusab teisi, tuleb mõista selle käitumise põhjuseid. Vähemalt proovin, korduvalt. Räägin vanematega, kui leian mõtteka olevat.

Alles mõni päev tagasi üks suurem trenni poiss kaotas mängus ja läks füüsiliselt väiksemale kallale. Olin liiga kaugel, et teda takistada. Viie-kuue sekundi jooksul jõudis ta väiksemale jalgadega korduvalt vehkida ja tabada. Mis on teie ettepanekud sellise olukorra lahendamiseks? Olukorra lahendas minu arust väiksem poiss superhästi: pani suuremale samast maas asendist kandadega vastu, tabas kolmest löögist kaks. Õppetund suuremale. Mulle. Kas kellelegi veel? Millised järeldused? Kelle viskan välja trennist, miks? Pinge maas, olukord lahendatud. Paar tarka sõna, vibutus näpuga. Ootasingi, millal sellest kirjutada.

Kas teavitasin vanemaid? Peaksin? Mis teil seal trennis toimub?! Ju nad kodus nägid ise ka. Normaalne oleks kui helistaksid ja küsiksid: «Mis juhtus!?»

Tagasi üles