Hämarikuunest sundepisiotoomiani: kuidas on saja aasta jooksul naised sünnitanud?

1960ndatel naine sünnitamas.

FOTO: Mary Evans / Scanpix

Ehk me igapäevaselt ei adu seda, aga tegelikult elame me väga heal ajal. Kui me lähme sünnitama, on meile kättesaadav esmaklassiline abi, arstid pesevad enne meie läbivaatust käsi ning haigeid beebisid suudavad doktorid päästa.

See pole aga mitte alati nii olnud. Good Housekeeping vaatab tagasi sajale möödunud aastale ning kirjutab, kuidas naised erinevatel kümnenditel Ameerikas sünnitasid. Kahjuks ei saa seda ajajoont vaadata üks-ühele Eesti ajalooga, kuid eks meditsiini areng on kulgenud ka sarnaselt siinkandis, kui ehk nõukogudeaegsed tavad kõrvale jätta.

Seega, rändame korraks minevikku ning oleme tänulikud oma vapratele esiemadele, kes meile ettekujuteldamatutes tingimustes lapsi ilmale tõid.

1900ndatel sünnitasid naised tõenäoliselt kodus. Haiglad ei olnud sugugi laialt kättesaadavad, moodne meditsiin oli alles lapsekingades. Ämmaemandad eksisteerisid, kuid jõukamad perekonnad kutsusid aina enam sünnitusele appi arste. Eksisteeris ka tuimastus, aga sünnitusel seda üldiselt ei kasutatud. Tegemist oli loomuliku sünnitusega igas mõttes.

1910ndatel oli naistel juba rohkem võimalusi valida. Enamik beebidest sündis küll arsti või ämmaemanda abiga kodus. 1914. aastal rajati esimene sünnitushaigla ning samal aastal tutvustati meetodit nimega «hämarikuuni» (twilight sleep). See nägi ette, et naine pandi sünnituse ajaks morfiini ja skopolamiini – viimast peetakse maailma üheks ohtlikumaks narkootikumiks – abil magama. Ainus probleem oli see, et nii naised kui beebid kippusid surema.

1920ndatel muundus loomulik sünnitus patoloogiliseks protsessiks ning arstid kasutasid beebisid ilmale aidates kõiki meetodeid, mis selleks ajaks teada olid. Lisaks hämarikuunele laiendati emakakaela jõuga, sünnituse teises staadiumis uimastati naisi eetriga, episiotoomiat tehti iga kord sõltumata reaalsest vajadusest, beebi toodi ilmale jõuga, platsentagi eemaldati samamoodi, emaka kokkutõmbamiseks anti medikamente ning episiotoomiahaav õmmeldi kinni.

1930ndatel möllas Suur Depressioon ning peredel oli vähem raha. Ometi oli sünnituse turvalisus ikka esikohal, mis tähendas, et ligi 75 protsenti sünnitustest toimus haiglas. Kahjuks tähendas see «turvalisus», et imikute surmasid oli 40-50 protsenti, põhjuseks sünnitraumad ebavajalike protseduuride kasutamise tõttu. Hämarikuund kasutati veel peaaegu sajaprotsendiliselt, olgu siis kodus või haiglas. Naised hakkasid kurtma, et nad ei mäleta sünnitusest midagi.

1940ndatel möllas Teine maailmasõda ja 1945. aastaks oli beebibuum täies hoos. Hämarikuuni oli jätkuvalt kohutavalt populaarne (ja kohutav), kuid dr Dick-Readi raamat ülistas loomulikku sünnitust. 1948. aastal ilmus ka esimene teaduslik seksiuuring, mis tähendab, et tolle ajastu naistel oli ehk oma reproduktiivsüsteemist natuke parem arusaam kui seni.

1950ndatel sünnitas naine tõenäoliselt haiglas. Hämarikuune valitsusaeg hakkas lõppema – avalikkuse ette jõudsid pildid, mis näitasid, kui kohutavates tingimustes teadvusetud naised sünnitasid, kaetud roojaga, voodi külge kinni seotud. Ametkonnad hakkasid kiitma loomulikku sünnitust. Sellel perioodil leiutati ka ultraheli, kuid siis kasutati seda vaid meditsiiniliste probleemide, mitte beebi soo avastamiseks.

1960ndatel sünnitasid naised haiglates. Leiutati loote südamelööke jälgiv aparaat, sünnitusjärgse ravi standardiks kujunesid antibiootikumid. Naiste ja beebide arv, kes sünnitusel surid, langes märgatavalt. Pärast sünnitust oli lõpuks naisel võimalik hakata kasutama antibeebipilli, mis kiideti heaks 1960. aastal.

1970ndatel oli lõpuks naistel valutustamise osas rohkem valikuid. Hämarikuund enam ei kasutatud, selle asemele tulid lõdvestustehnikad, hingamisharjutused, hüpnoos, vettesünnitus ja kuulus Lamaze’i meetod. Naisi julgustati sünnitusprotsessis osalema. Tegemist oli ka kümnendiga, mil epiduraal jõudis massidesse. Kahjuks aeglustas see pooltel juhtudel sünnituse kulgu, seega oli tegemist ka kümnendiga, mil leiutati pitokiin, ravim, mis stimuleerib kokkutõmbeid.

1980ndatel sünnitas Ameerika naine jätkuvalt haiglas, kuid tänu erinevatele seadustele ja asutustele oli tal näiteks valikuks ka kutsuda kodusünnituse juurde ämmaemand või sünnitada sünnituskeskuses. Valutustamiseks kasutati jätkuvalt medikamente, pooled naistest otsustasid epiduraali kasuks. Doppleri ultraheli muutus laialdaseks, mis tähendab, et vanemad nägid esimest korda oma lapse südamelööke üsas.

1990ndatel muutusid lõpuks arsti soovidest tähtsamaks naise soovid. Ametkonnad soosisid loomulikku sünnitust ning protsess muutus naisekeskseks. Populaarseks muutus lootevedelikutest, millega saab kindlaks määrata geneetilisi haigusi. Rutiiniks muutus ultraheli, millega sai määrata beebi tervist ja sugu.

2000ndatel polnud haiglad enam nii populaarsed kui varem, kuid suure tõenäosusega sünnitas naine siiski just haiglas. Suure tõenäosusega aga sooritati keisrilõige – 30 protsenti sündidest sel ajal toimus just nii. Nii päästeti palju elusid, kuid tekkis ka uuringuid, mis viitasid protseduuri miinuskülgedele. Esimest korda aastakümnete jooksul hakkasid sünnitavate naiste surmajuhtumid sagenema.

2010ndatel toob moodne naine jätkuvalt lapse ilmale haiglas, aga kodusünnituste populaarsus on märgatavalt tõusnud. 80 protsenti emadest ütlevad, et eelistavad ravimivaba sünnitust, valivad nad 2/3 juhtudest sünnituse ajal epiduraali. Tänapäeva ema erineb tunduvalt ka eelmise kümnendi emadest – suurema tõenäosusega on ta vallaline ja keskmiselt kaks aastat vanem.

Tagasi üles