Kellegagi intervjuud tehes tavatsen temalt muu hulgas küsida, kuidas ta kirjeldab täiuslikku hetke. Vastused mõistagi erinevad, kuid enamasti on see hetk kuidagi seotud kodu ja perekonnaga, aga ka mingi rahulikuma osaga päevast, kirjutab ajakirja Eesti Naine peatoimetaja ja kirjanik Aita Kivi Õpetajate Lehes.
Ise olen samalaadsele küsimusele vastates kirjeldanud suvist pärastlõunat maakodus – aega, mil õhtusse kalduv päike paistab meie hoovi vana tamme jalamile, soojendades mõnusalt selga, kui jämedatüvelise puu all tekil lamades raamatut loen.
Õnnelikuks teevad teadmine, et täna ei pea veel kuskile kiirustama, saan rahulikult osa putukasuminast puuvõras ja värskelt niidetud rohu lõhnast; teadmine, et ma pole üksinda, et kuskil teisel pool maja toimetab midagi mu mees – ja teadmine, et järjekordne haarav raamat on alles algusjärgus. Et suurem osa tema – just t e m a, mitte selle – lugemise naudingust on veel ees.
Raamatuga koos
Oma varasemas elus olen elanud ilma maakoduta ja ajutiselt ka ilma meheta, aga ilma raamatuteta ei kujutaks ma oma elu ette. Vähemalt mitte õnnelikumat osa sellest. Naudingut pakkuv raamat on mu kindel teekaaslane pea igal õhtul enne uinumist ja hommikukohvi juues. Raamat moodustab olulise osa ka igast reisist.
Tegelikult võtan raamatuid alati kaasa oluliselt rohkem, kui tõenäoliselt jõuan läbi lugeda – ei tea ju ette, millised neist haakuvad just seekord mu tujude ja tajudega. Sest nii nagu sama retsepti järgi valmistatud toit ei maitse sugugi mitte alati sama hästi, ei pruugi isegi täpselt sama raamat samale lugejale eri hetkel samamoodi mõjuda – pole ju keegi meist homme täpselt see, kes ta oli eile.
Tuhat pisiasja, olgu või koju tulles võõra maja avatud aknast kuuldud klaverimäng, võivad mõjutada seda, kuidas tekst meile mõjub. Või ei mõju. (Ja kui lugeja on ühtlasi kriitik, kes oma muljete alusel teosele hinnangu peab andma, siis … on omal moel tegemist raamatu saatusega.)
Kas inimene, kes igas kuus loeb läbi kolm kuni kuus keskmise paksusega raamatut, põgeneb tegeliku elu eest? Või vastupidi, lugemine ongi tema jaoks oluline osa elust, võib-olla see kõige tegelikum? Kas saab samaaegselt elada mitmes reaalsuses – iseenda ja raamatutegelaste omas? Küllap on see vaatenurga ja suhtumise küsimus.
Unistuste jõud
Unistamisega on umbes sama lugu. Üksikasjalike kujutlustega täiuslikust elust võid end lohutada alati, kui päriselu on su meelest parasjagu täiuslikkusest kaugel. Ja mõnikord võivad unistused olla sedavõrd intensiivsed, et piir kujutluse ja tegelikkuse vahel tuhmub – aga osaks sinust endast saavad su kujutlused nagunii. Sind natukehaaval mõjutades ja muutes.
Umbes kakskümmend aastat tagasi käisin suviti koos pojaga sõbranna juures Lahemaal. Metsas seeni ja mustikaid korjates olime üksteisest nähtavuse kaugusel, kuid igaüks oma mõtetega omaette.
Nagu paljudele hiljuti lahutanutele omane, polnud minagi saavutatud sõltumatuse ja vabadusega sugugi rahul, vaid tegelesin mõttes uue, täiusliku elu loomisega. Unistasin inimesest, kellega koos saaksin olla õnnelik. Kellestki, keda ma veel ei tunne, kuid kellega koos võiks elu kulgeda nii ja nii ja nii – ükskord. Tulevikus.
Mitmel Lahemaa-suvel muutsid need nädala jooksul metsas õnnest unistamise hetked mind õnnelikuks ka päriselt. Koguni sedavõrd, et aasta hiljem, kui olin juba kohanud oma praegust abikaasat, tahtsin talle kindlasti neid metsi näidata.
Ja kui me siis käsikäes seal kõrgete puude all samblasel teerajal kõndisime, olin lausa hämmingus: kuidas võib mulle nüüd, mil mu unistused on peaaegu et täitunud, tunduda, et just tollal, unistades, olin eriti õnnelik – kui ma ometi selgelt mäletan, kui sügavalt õnnetu ma sel ajajärgul sageli olin...
Umbes nagu ma kunagi ammu kirjutasin ühes luuletuses:
Nüüd ma seisan su trepil juba
küll see tee oli pikk
kui sa teaks!
Nüüd on teisel pool seina su tuba
veel paar sammu –
ja kõik muutub heaks!
Kõik need aastad
ma kujutlesin
kuidas sisenen vargsi
– siis nüüd?
Kust ma tean,
et just see hetk on õigeim
kerkib korraga sisimast hüüd.
Praegu saaksin veel tagasi minna
siis see VÕIMALUS oleks veel ees.
Nagu senini
unistustes saaksin elada.
Oodates.
Hetke täiuslikkus
Praegu avaldatakse ridamisi raamatuid, mis räägivad hetkes olemise olulisusest. Sellest, et need, kes mõtetega minevikus – mälestustes – või tulevikus – unistustes – viibivad, annavad olevikule sellega just nagu signaali, nagu poleks see täiuslik.
Aga mis parata, kui hetke täiuslikkuses on kellegi jaoks tegelike helide, värvide, maitsete ja lõhnade kõrval oluline osa ka kujutlustel, olgu need siis inspireeritud loetavast raamatust või iseenda fantaasiast.