Rõivatööstuse hästi hoitud saladus: suurusnumbritel puudub loogika!

FOTO: PantherMedia / Scanpix

Kas te olete kunagi läinud poodi, teades, et kannate suurust 12 ning proovima asudes avastanud, et järsku olete kahanenud või kasvanud? Teise keti poodi sisse astudes aga leiate end taas tuttavast suurusnumbrist? Sellel paistab puuduvat igasugune loogika.

Marilyn Monroe oli aastal 1945 suuruses 12, mida peeti modellile sobivaks. Tänapäeval saab teda aga tema mõõtude põhjal liigitada nii suurusesse 4, 6 kui ka 8 (tema mõõdud olid 88-55-88). Kuidas see võimalik on? Kus peitub loogika?

Ajaloos tagasi minnes selgub, miks kunagi üldse rõivatööstus standardiseeritud mõõte kasutama hakkas. Napoleoni sõdade aegu 19. sajandi alguses tekkis vajadus ühtse süsteemi järele, kuna sõjatööstusel oli muidu keeruline mundreid vorpida. Mõõdud aga toimivad eeldusel, et inimese keha on proportsioonis ja nö keskmine.

19. sajandi lõpuks olid valmistoodanguna valminud rõivad muutunud ääretult populaarseks ning enamik inimesi kandis just selliselt valmistatud riideid. Aastal 1939 viis USA statistikaamet läbi mõõtmised 50 000 naise peal, et paika panna keskmised mõõdud ja proportsioonid, kuid nende taktikas oli nii mõnigi viga. Kuigi nad kasutasid uuringus ka värvilisi naisi, ei arvestanud nad hiljem nende mõõte, lisaks olid enamik naisi vaesematest klassidest ning tõenäolisemalt alatoidetud, mis tähendab, et riigi statistiline keskmine oli väga nihkes. Eesmärgiks oli leida seoseid erinevate mõõtude vahel, et oleks võimalik ennustada, milline võib olla näiteks 90sentimeetrise rinnaümbermõõduga naise vöö- ja puusaümbermõõt. Selle teadmisega varustatult oleks rõivatööstusel märksa lihtsam erinevates mõõtudes sobivaid riideid õmmelda.

Kogutud andmeid kasutati 1958. aastal välja antud suurusnumbrite süsteemi väljatöötamiseks. Siis tulid kasutusele meile tuttavad numbrid, kuna mõõdustik kasutas suurusi 8-42. Tegemist oli tegelikult suvaliste määratud numbritega iseloomustamaks teatud rinnaümbermõõtu, millele lisandus täht, mis märgistas inimeste pikkust. Mõõdustik oli ääretult ebapopulaarne, seda püüti täiustada, kuid aastal 1983 võeti see täielikult tagasi ja kuulutati kehtetuks.

70ndatel võeti rõivatööstuses kasutusele mõõdustikud, mis põhinevad vööümbermõõdul, numbrid seejuures aga läksid aina väiksemaks, lisandusid näiteks suurused 4, 0 ja nüüdseks isegi 00. Nii juhtuski, et naine, kes varem oli vööümbermõõdu põhjal suuruses 12, oli ühtäkki suuruses 8. Ameerikas on kasutusel ka sõna vanity sizing ehk edevusele rõhuv mõõdustik, mille eesmärk on panna riideesemele väiksem number, et inimesel oleks parem tunne seda endale osta. Nii muutusid suurusnumbrid turundusvahendiks. Kuna kõiki kliente on võimatu rahuldada, valivad firmad välja inimesed, kes sobivad nende brändi jaoks kõige paremini ning nummerdavad oma rõivad vastavalt nende soovidele – see tähendab, et ka brändid, mis kuuluvad samale katusfirmale, võivad kanda täiesti erinevaid numbreid.

Seega – kui sa tunned poes riideid proovides end frustreerituna, püüa meeles hoida, et asi pole sinus ega sinu kehas. «Me oleme sobivad täpselt nii, nagu me oleme,» ütleb dr Lynn Broody, kes on moe- ja tekstiilitehnoloogia professor New Yorki ülikoolis. «Asi pole sinus, asi on tööstuses. Tegemist on lihtsalt suvaliste numbritega. Need ei tähenda mitte midagi. Ja kui sulle ei meeldi suurusnumber, lõika silt riietelt maha!»

Vaata ka Voxi videot! NB! Video on inglise keeles.