Maarja Kupits: Eesti rahvuspüha halloween

FOTO: PantherMedia / Scanpix

Kunagi, kui ma olin veel väga palju noorem ja kandsin ilmale vastavate ülerõivaste asemel idioodi järjekindlusega pikka musta nahkmantlit, oli kogu hingedeaja ja pühakutepäeva või Halloweeni temaatika mulle väga stereotüüpselt südamelähedane. Volbriöö oli ka midagi õiges suunas, aga Vampiiritapja Buffy tihedaim töö-öö oli ikka oktoobri lõpus ja ega ma ei saanud ju kehvem olla.

Siis jäi nahkmantel mulle väikseks (või juhtus sellega midagi muud) ja ma pidin täiskasvanuks saama, või vähemalt jõuliselt teesklema. Ka müstikused muinasmaailmast, halloweenie’d, mardid ja kadrid vajusid minevikku. Ma ei mäleta, et kuskil oleks neid väga suurtes hulkades ka ringi jooksnud.

Kostümeerimispühade uus algus

Seda kuni paari aasta taguse ajani, kui kodukandi lapsed oktoobri viimasel õhtul meile ukse taha ilmusid. Nimelt on meie majal mõnede korterite uksed disainitud avanema otse õue, sealhulgas ka meie oma, mis teeb meid igasugustele ringi- ja muidujooksjatele eriti kergeks saagiks.

Kahjuks ei olnud me mehega tol korral kursis, et meie kodukandis seda iidset Eesti rahvuspüha peetakse ja nii pidid nad tühjade kätega ära minema. Järgmise ehk eelmise halloween’i ajal olin ma targem ja varusin lastele jagamiseks alati populaarseid Kalevi barbarissimaitselisi karamelle. Need töötasid lausa nii hästi, et tol aastal ei tulnud meile ka marte ja kadrisid.

Sel aastal tuli mul halloween meelde alles siis, kui esimesed väikesed kostümeeritud röövlinnud ukse taha maandusid. «Ee... tere, mul ei ole kommi, mul läks meelest ära.» Panin ukse kinni ja vihastasin. Miks ma pean end süüdi tundma, et ma ei suuda meeles pidada püha, mis pärineb üldse kuskilt Ameerika Unelmast? Mis järgmiseks, kas hakkame tänupüha pidama ja kalkunit küpsetama? Neljandal juulil rakette laskma?

Kas kasvatame üles põlvkonna, kes peavad halloween’i loomulikuks osaks Eesti rahvakalendrist? Meil on ju vana hea mardi- ja kadripäev kenasti olemas, mis nendel viga on, kas lastele jääb uste taga kopsimise pühi väheks? Järgmine koputus uksele. «Mul ei ole kommi, mul läks meelest ära!» Kurivaimud...

Ja nii see mõnda aega käis. Jõudsin veel omaette turtsuda nende laste peale, kes olid piirdunud mütsi peale kuradisarvede panemise või näole paari musta kriipsu vedamisega ja selle eest kommi saada lootsid – küll oli hea, et mul ei olnud! – ja veel nende saatanlike arhitektide peale, kes mu ukse justkui sihilikult kõikide laste teele risti ette panid, kui ühtäkki tabas mind selgus.

Rõõmus ja lihtne pühakutepäev

See selgus tabas mind väikelapse näol, kes suuril silmil rõduuksest pimedasse, ent siiski valgustatud õue seal toimuvat rahvasterändamist vaatas. Tal oli täiesti ükskõik, et halloween pole üldse Eesti püha, mida ei peaks üldse tähistama, või et see on täielik kommertsjama. Teda ei häirinud, et mõned neist huilgavatest taskulampidega lastest ei olnud oma kostüümiga tohutult vaeva näinud. Ta ei arvanud, et sedasorti vaatemäng peaks piirduma vaid rangelt mardi- ja kadripäevaga.

Kummalisel kombel hakkas mulle tunduma, et tal võib õigus olla. Jah, halloween ei ole Eesti püha ja seda ei pea tähistama. Väga paljusid asju ei pea tegelikult üldse tegema, aga neid tehakse ikkagi, ja väga erinevatel põhjustel. Aga peamine põhjus on lihtne – see on lõbus.

Kui kodumaisel mardi- ja kadripäeval peab lisaks kostümeerimisele tegelema laulmise, tantsimise ja muidu äärmiselt eestipärase oma saagi erinevate sisukate etteastetega ärateenimisega (sest tööd peab siin tuulepealsel maal ju tegema ja vaeva peab nägema), siis halloween’i ajal saab end lihtsalt ükskõik kelleks või milleks riietada, ukselt uksele käies rõõmsalt «Komm või pomm!» pröögata ja noos pudeneb praktiliselt ise kotti.

Ja ma ei ole kindel, miks peaks ilmtingimata selle vastu olema. Seni, kuni toimuv jääb hea maitse piiresse, kedagi selles meelevaldselt osalema ei sunnita ja ei hakata tegelema absurdsustega nagu munadega loopimine või muu süvapommimine, ei näe ma selles midagi halba. Võib ju olla ka üks püha, kus ühed jooksevad, teised vaatavad, jagavad kommi ja kõigil on tore.

Selle tõdemuseni jõudes oli mu ärritus täiesti lahtunud. Selle asemel riietasin rõduuksel kõõluva väikelapse luukere pildiga dressidesse ja kuigi kommi mul endiselt ei olnud, veetsime me vähemalt erinevaid keepides ja hõlstides ringijooksjaid ja –hõljujaid (elagu hoverboard’id!) aknast vaadates meeleoluka õhtu. Jääb vaid loota, et mardi- ja kadripäev samuti jätkuvalt lastel meeles on. Ja mul endal muidugi ka – barbarissid on ju veel ostmata.

Tagasi üles