Maarja Kupits: kuidas ma võõra lapse leidsin

Maarja Kupits

FOTO: Erakogu

Eelmisel nädalal kogesin vahejuhtumit, milletaolisi olen vist enne küll ainult filmides näinud. Ma rõhutan tugevalt, et käesolev lugu ei ole kirja pandud kellegi häbistamiseks või hurjutamiseks, vaid selleks, et sellest õppida. Nimelt leidsin ma lapse, ja mitte selle oma tavapärase, vaid täitsa võõra.

Rohelise rattaga külaline

See poiss võis olla umbes 10-aastane, või ka õige veidi noorem. Ta meenutas olekult pisut Ron Weasleyt, oli ilusa erkrohelise rattaga ja kenasti kiivristatud. Ma kusjuures nägin juba mõnda aega tagasi, et ta siin mu kodutänaval veidi ekslevalt ringi sõitis, aga jalgrattaga laps äärelinnas ei ületa mitte ühegi kandi pealt mu uudiskünnist, nii et tegelikult ma ei tea, kui kaua ta siin juba tiirutanud oli.

Esimesel korral, kui rohelise rattaga poisiga kohtusime, küsis ta mult viisakalt, kuidas «neist majadest» välja saab, ja sõitis vastuse saanuna minema. Kuna ta tegi seda natuke liiga rutakalt, tõlgendas ta minu konarlikke juhiseid õige mõne meetri võrra teisiti ja läks kvartalist väljumise asemel uuele ringile ümber «nende majade».

Meie järgmine kohtumine ei lasknud end kaua oodata. Seekord nägin teda juba tänava teisest otsast enda poole sõitmas ja ootasin, et ta tuleks uuele katsele ja saaksin paremini seletada, kust täpselt keerama peaks. Jalgrattaga poiss aga oli äraoldud ca 10-15 minutit kasutanud sihtotstarbeliselt ja oma peas end ilmselt nii puntrasse mõelnud, et enne minuni jõudmist keeras ta rattaga hoopis majade vahele ära.

Siin oleks see lugu peaaegu lõppenud, kui mitte tema ürgne meeleheitekarje poleks sealt majade vahelt siiski minuni ära kostnud. Tunnistan ausalt, ma oleksin väga tahtnud seda mitte kuulda. Ma ei ole halb inimene, aga ma olen hirmus laisk ja nagu teada, ei ole võõrad lapsed mu lemmikajaviide. Siiski võitis seekord see hääl mu peas, mis ütles, et no mine vaata ikka, seal on mingi jama. Filmides saavad minusugused tavaliselt esimesena vastu kukalt.

Tõepoolest, seal maja taga ta nuttiski. Tema seisundit võinuks nimetada «täiesti eksinud ja samavõrra hüsteerias». Õnneks rahunes ta kiiresti, kui sai aru, et asjad ei ole tegelikult nii hullud, kui ta arvas. Lugu väga lihtne: elavat muidu mäepealses asulas, tulnud sõbrale külla, sõber läinud koos oma emaga trenni ja sääl ta nüüd siis oligi. Eksinud mis eksinud.

Telefoni? Pole. No ega ma väga ei lootnudki.

Ema-isa numbrit? Ei mäleta. Siis sain aru, et see probleem ei lahene nii lihtsalt, kui oleksin tahtnud. Autot mul just tol päeval parasjagu polnud (kuhu ma selle jalgratta veel toppida mõtlesin?) ja rabeleva 12-kilose, maailma peale vihase väikelapsega süles mäepealsesse asulasse kõndida... ei, aitäh.

Ega’s midagi. Rabasin mainitud 12-kilose tigetikri kaenlasse ja eskortisin kompromissi raames juba veidi paremas tujus olnud rohelise rattaga poisi kohaliku keskuse bussipeatusse, kust tema kodumägi kenasti paistis ja teejuhatus piirdus «otse ja vasakule». Seejärel lootsin parimat. Siiamaani loodan. Kuna uudistes pole sellist poissi otsitud, läks vist õnneks.

Kuidas mitte kaotsi minna

Selles loos peitub minu jaoks väga mitu tarkusetera. Sedasorti äpardused näivad juhtuvat eeskätt siis, kui kokku langeb mitu ebasoodsat asjaolu. Esiteks minu enda mitte kõige õnnestunum tegevus (mis antud juhtumi puhul oli küll juba rohkem garneering, aga siiski). Ma oleksin võinud Facebookist poisi vanemaid nime järgi otsida. Ehk oleks kätte saanud, aga võib-olla ka mitte. Noh, oleks-poleks, eks.

Aga õige aitaja oleks tegelikult olnud politsei. Nagu hiljem ütles mulle teeneline lastekaitsja – ma oleksin pidanud helistama politseisse ja ütlema neile lapse nime, ja ülejäänu eest oleksid juba asjatundjad hoolitsenud.

Teiseks telefoni kaasaskandmine lastel. Ma saan aru, miks seda koju jäetakse, aga lapse kadumisest on ju suurem kahju kui telefoni kaotamisest. Samas mäletan oma noorusest, et kui keegi läks kellelegi külla, siis nende vanemad suhtlesid omavahel. Selline asi, et pärast külaskäiku üks sõbrake kuskile ula peale kõõluma jääb, või ei tea öelda ka korterinumbrit, kus just külas sai oldud, vähemalt sellises vanuses küll võimalik ei olnud.

Ja see toob mind viimaste ja tegelikult võtmeosaliste juurde selles loos. Nimelt lapsevanemad. Kõigepealt selle lapse oma, kellel külas käidi ja kes siis trenni läks. Hea küll, ma saan aru, et terve küla lapsi ei saa enda südameasjaks võtta, võib-olla sellel lapsel voorib lugematu hulk külalisi, ja võib-olla rohelise rattaga poiss sogas talle küsimise peale oma kojusaamise kohta midagi, mis hiljem tegelikult tõele ei vastanud, ja nii edasi, ja nii edasi... Aga selle aja võiks ju leida, et vaadata, ega külaline tegelikult maja ümber tiirutama ja kvartalist väljapääsu otsima ei jää?

Viimaks – olukorda, kus ringiliikuv laps ei tea peast või ei ole tal kuskilt enda küljest võtta mitte ühtegi telefoninumbrit, ei tohiks ette tulla. Elus juhtub kõike, aga ennast peab õppima ise aitama. Laste puhul on selle kindla peale selgeks õpetamise vastutus vanematel. Jah, ma tean, «ega ma ei saa ju kõike...» Kõike tõesti ei saa. Aga lapsele kodust välja minnes telefoninumbriga käepaela saab külge panna küll. Ja öelge neile ka, et kui ikka läheb jamasti, siis pole mõtet nutta, vaid paluge abi ja teid aidatakse. 

Tagasi üles