See juhtus viis aastat tagasi. Lugu sai alguse tänu minu sõbrannale, kes otsis tööd. Soovitasin tal kandideerida ühte kohta, kus, olin kuulnud, on vabu kohti. Sõbranna saigi sinna tööle ja üks päev teatas mulle, et tal on seal meeskollektiiv ja üks töökaaslastest teeb enda juures peo, kirjutab Martiina.
Minu sõbranna oli tööl rääkinud, et tal on palju ilusaid sõbrannasid, ja lubanud ka sellest peost osa võtta. Kui peo aeg kätte jõudis, olid kõik need ilusad sõbrannad aga kuhugi kadunud. Mina siis olin üksi kõik need «ilusad sõbrannad».
Ma ei tahtnud kohe üldse minna sellisele meestepeole ja üritasin kõrvale hiilida. Sõbranna aga rääkis, et ta oli ju lubanud ja käis peale. Mina siis, hambad ristis, läksin ja pidasin lubadust. Mõtlesin, mis näo ma teen, kui lähen sinna külla ja seal oodatakse kõiki neid ilusaid sõbrannasid, aga tuleb ainult üks ja seegi pole väga ilus. Mõtlesin, mis ma mõtlen, ja mõtlesin välja, et mis seal ikka, naudin õhtut ja ei hakka muretsema.
Kui kohale jõudsime, avas ukse korteri omanik, ja kui ma sinna sisse astusin, oli seal nii mõnus ja hubane. Esimese asjana ütlesin: «Ma tulen siia elama!» Pidu jätkus...
Nüüd ma elangi selles korteris juba neli õnnelikku ja pidulikku aasta koos oma korteriomanikust elukaaslasega. Ei teagi, mis see oli. Kas tahtsin noormeest ja korterit nähes kuidagi lahe välja paista, et viskasin sellise sõnakõlksu? Igatahes sai see meile saatuslikuks.
Esimene kohting oli aga omaette ooper. Kuna sama noormees oli veinikoolitaja, siis talle meeldis väga rääkida oma erialast. Mina olen alati olnud hea ja viisakas kuulaja ja niisiis kuulasin tema juttu, kui palju ta teab veinidest, ja mõtlesin, et huvitav, millal ta endast rääkimise lõpetab. Koju minnes olin kurb, et jälle üks tutvus, millest midagi välja ei tule. Õnneks tuli ka teine kohting ...