Abieluleht 1931. aastal: mehed, hoiduge blondiinidest!

FOTO: Mary Evans / Scanpix

Kuula artiklit

Vana harjumus on blond naisis näha armastusväärseid, õrnu inglikesi. Mehed eelistavad ikka blonde, lootes neist järelandlikke eluseltsilisi. Need mehed, kes aga ihkasid temperamentset naist, kinkisid oma tähelepanu pruunijuukselisile. Punajuukseliste seisukord oli aga halvem, sest neid peeti petlikeks, kirjutab Abielulehe 20. septembri numbris 1931. aastal August Peips.

Kõigi selle vastu, millel on suur mõju veel tänapäeval, astub nüüd ägedalt välja Kolumbia ülikooli professor Marston. Ta on teinud suurejoonelise, põhjaliku ettevalmistustöö, valides katsealuseiks tuhanded blond-, tumeda- ja punajuukselised naised, vallalised ja abielulised, ja on neid uurinud hingeteadlisest ja bioloogilisest küljest. Naiste hulgas oli näitlejannasid, naisüliõpilasi, naisvange ja haigeid mitmesuguseist ravilaist. Professor Marston tuli arvamisele, et juukste värv laseb tõepoolest kindlaks määrata naiste iseloomu omaduste põhijooni.

Kui inimese juuksevärv ei ole enam normaalne, on ta näiteks liiga matt, või määrdinud, võib kindlasti oletada, et lugu näärmetega korras pole, ja see omakord mõjub tunduvalt iseloomule. Marston toimis oma uurimusi, tarvitades kõige keerulisemaid aparaate ja tuli järgmisele otsusele:

Kõik blondid on petlikud.

Nad näivad oma blondjuukste ja iseloomulikkude sinisilmade tõttu küll väga ingellikud välja, kuid on tõepoolest kaunis külmad. Kui mees kestvalt ei lama nende jalge ees, lähevad nad peagi üle avantüüridele teiste meestega. Nad on valitsusehimulised ja võivad kurjad olla.

Tumedate ja pruunijuustega

Naised on palju truuimad. Neil on soe süda, end nad koketeerivad veidi rafineeritult. Nad ei oska nii hästi kui blondid oma tundeid varjata, on palju otsekohesemad ja ilmutavad enam poolehoidu. Nad on mehele kättesaadavamad. Mees flirdib küll nendega, kuid ei võta neid tõsiselt. Naine tõmbab meest seda enam, mida saladuslikum ta näib mehele.

Punajuukselised

On oma tundeelus peaaegu sarnased mustajuukselisile ja seepärast ei tasu neist kartlikult eemale hoida. Oma hinge põhjas on nad head inimesed, kuid omavad sageli ägedat temperamenti, mis teeb neile lõpmatu raskeks varjata oma leegitsevat kirglikkust.

Marstoni arvates on mõttetus, kui mees abiellub, ilma et laseks oma tulevast naist enne põhjalikult laboratooriumis järele vaadata. Naiste salakavalus on piiritu, et ainult mõõtmisaparaat jaksab tõde päevavalgele tuua.

See, mida avaldas Marston, ei meeldi muidugi blond naisile. Nad ongi oma kaitseks haaranud sule. Keegi blond proua kirjutab: «Ma ei saa nõus olla selle arvamisega, kuna härral professoril ei olnud käepärast esimesejärgu katsematerjali. Ta on käinud 13. vanglas ja mõõtnud 3800 naist oma aparaadiga. Aga kas on vangla õige koht tõsiste hingeteadliste uurimuste toimetamiseks? Ka filminäitlejannade osavõtt uurimusist ei tee asja paremaks. Blond naisile, kes esinevad näitelaval, ei või midagi usaldada, ent mis puutub see meisse, teisisse? Keegi naisüliõpilasist seletas mulle, et nemad katseid Marstoni aparaadiga üldse ei usu ja ainult veidrusiks pidanud ja see neile suurt nalja sünnitanud, aparaati võimalikult tugeva hooga liikvele panna.»

Ent vaatamata kõigile, näib küll prof Marstoni arvamus tõenäolisemana, kui tolle blondiini vastuväide, ja mehil tuleb muutuda ettevaatlikumaks blondide suhtes.

Tagasi üles