Maarja Kupits: ärge kasutage minu eraelu minu ja mu laste vastu!

FOTO: PantherMedia / Scanpix

Olen mitmel korral kirjatükki – kas kolumni või hoopis Facebooki-postitust – alustanud, ent siis peatunud ja juba kirjapandu kustutanud. Miks? Need on puudutanud mu last või teisi lähedasi viisidel, mille puhul ma ei ole kindel, et nad soovivad puudutatud saada.

Tõenäoliselt seisavad selle avalikustamise dilemma ees suuremal või vähemal määral kõik internetti kirjutavad või lihtsalt keskmisest veidi rohkem avalikkuse ette sattunud inimesed. Mil määral panna oma kirjutistesse iseend ja kuidas see mõjutab mind, aga veelgi enam – mu lähedasi?

Pildid ja kõikvõimas internet

Asja üks külg on konkreetselt oma lähedaste kohta materjali avaldamine – pildid, päriseluseigad, videod... Mehega on natuke lihtsam – täiskasvanud inimesena suudab ta juba äärmisel vajadusel peaaegu arusaadavalt väljendada, mida tema kohta tohib või ei tohi avaldada. Oleme (vist?) juba saanud selgeks, et väike aeg-ajalt läbi huumoriprisma mainimine oleks põhimõtteliselt justkui aktsepteeritav.

Aga lapsed, nendega on veidi teine lugu. Noorte vanemate jaoks pole oma võsukeste saavutuste maailmaga jagamine olnud kunagi nii lihtne. Vaid paar klikki nutitelefoni ekraanil ja privaatsusseadetest sujuvalt üle libisenud lapsevanema järeltulija paremal juhul silmini pudrune nägu, halvemal juhul midagi sootuks muud, on igavesest ajast igavesti kõikidele kättesaadavasse internetti elama kolinud.

Ja kui teie lapse nimi ei ole juhuslikult midagi stiilis Muhammed Ivanov või John Smith, võite olla üsna kindlad, et varem või hiljem mõni (koolikaaslasest?) nutikas guugeldaja kunagi jagatud foto ka leiab. Mis ta sellega siis peale hakkab või mis kuju see pilt tolleks ajaks kõikvõimsa interneti kaasabil võtnud on, ei tea ilmselt jumalgi.

Ülaltoodule lisab pikantsust see, kui nutitelefoni ekraanil tehtud share-klikid ei olnudki teadlikud ja avaldatud foto kujutas näiteks hoopis kompromiteerivas olukorras lapsevanemat. Kes aru ei saanud – ka kogemata on võimalik abikaasale mõeldud vallatu ja labase piiril balansseerivaid pildikesi kogu maailmaga jagada. Kahtlejatel soovitan prooviks usaldada oma nutitelefon kaheks minutiks innuka mudilase kätte ja pärast vaadata, kui sügavale Darkneti ta selle ajaga jõudis ja kuhu täpselt ta selle hidden folderi üles laadis.

Kindlasti leiab keegi, et tasub siis oma kraamil silm peal hoida ja mudilasel pole nutitelefoniga üldse asja. Täiesti nõus. Aga paraku tuleb elus vahel ette hetki, kui õndsa kahe vaikuseminuti nimel ohverdan isegi mina kiiruga oma nutitelefoni. Võimalik, et täiuslikel lapsevanematel ei tule, aga need kuuluvad minu jaoks samasse kategooriasse nagu lumeinimene või hambahaldjas – räägitakse, aga näinud ei ole. Seega, kui te olete kõigest inimene nagu mina, siis ei ole te kahjuks lapsele nutitelefoni andmise eest lõpuni kaitstud, nii et ärge tõtake hukka mõistma.

Ükski inimene pole saar

Teine avalikustamise aspekt on see, mida me ise teeme. Oletagem, et noor naisterahvas käitub mingit pidi sobimatult ja sellest on internetis kenake jälg maas, olgu selleks siis pildid või kirjalik dokument. Arvata võib, et kui tänapäevane noor naisterahvas ise suhtuks sellesse tõenäoliselt küllalt rahulikult – tegin, juhtus, läks pahasti, õpime sellest ja elame edasi – , siis asi muutuks, kui mängu tulevad lapsed. Vähemalt võiks muutuda.

Asi on nimelt selles, et juba eelnevalt mainitud usin guugeldaja leiab hea tahtmise korral tulevikus ka selle info. Raske on realistlikult kujutleda, mida tunneb põhikooliõpilane, kellele kenal esmaspäeva hommikul tema enda titepiltide asemel hoopis baariletil tantsiva (heal juhul) pooleldi riides ema fotod nina alla pistetakse. Kes tahab, võib kujutatavat situatsiooni oma rikutuse tasemele kohaselt täiendada. Selle geniaalse piinamismeetodi peale ei osanud minu põlvkond omal ajal tullagi.

Seega näib, et me ei vastuta mitte ainult selle eest, mida konkreetselt oma lähedastest ja eriti lastest avaldame, vaid ka selle eest, millist osa (nii otseses kui kaudses mõttes) iseendast maailmale näitame. Ükski inimene pole saar – mitte keegi meist ei saa elada nii, et tema tegevus ei seostuks kellegi teisega või mõjutaks kedagi teist. Paraku jäävad mitmed head, toredad ja naljakad lood ja pildid kirjutamata ja avaldamata just seetõttu, et pahatahtlike inimeste käes on iga infokild potentsiaalne relv, ja ma ei taha, et seda kümne aasta pärast mu järeltulija vastu kasutada saaks.

Tagasi üles