Psühholoog soovitab: palume andeks, aga õigesti!

FOTO: PantherMedia / Scanpix

Andekspalumine on meile sageli emotsionaalselt väga raske, isegi kui põhjuseks tundub olevat tühiasi. Me peame tunnistama enda viga ja võime tunda end seetõttu oskamatu või lausa halva inimesena (seda siis, kui pahategu sai korda saadetud teadlikult või kui teine pool meid selles kahtlustab). Kuna nii raske on endasse vaadata, mitte ainult hiilgavaid omadusi näha, siis palumegi tihtipeale vabandust pealiskaudselt.

Iseloomulik on see, et teise inimese haigetsaamist ei nähta või püütakse mitte näha, sest enda enesetunne on väga halb. Pealiskaudsete pseudovabanduste taga ongi tegelikult väga loomulikud automaatmõtted: «Ma ei tea, kuidas olukorda parandada, seega ma teen näo, et midagi tõsist pole olnud», «Mul on kõige selle pärast nii kehv olla, ma tahan kähku sellest olukorrast eemale saada», «Kardan, et mu andekspalumisest ei piisa», «Ma kardan, et upun tunnetesse, millega ma ei suuda toime tulla (häbi, hirm, süü, segadus, viha) ja ma ei näe-kuule sind siis üldse ja tüli läheb veel hullemaks».

Pseudovabandused võib jagada nelja kategooriasse. Kiirvabandused on sellised, kus kohe viiakse jutt teisele teemale – «Jah, muidugi ma vabandan, sorry. Mis meil täna õhtusöögiks on?». Minimaalse vastutusega andekspalumine on selline, kus püütakse viidata, et teine pool oma käitumisega on võib-olla hoopis ise süüdi või viidatakse kiirelt mingitele muudele asjaoludele: «No hästi, võib-olla ma tegin seda, aga...».  Sunnitud vabanduse puhul rõhutakse sellele, et teine on see, kellele vabandust vaja on: «Eks ma vist pean nüüd ütlema, et mul on kahju ja ma tegin valesti.» Instrumentaalne andekspalumine toimub siis, kui tajutakse, et ilmselt mingi muu asja kordasaamiseks peab selle kuidagi ära tegema («Ah, ma saan aru, et ega meil enne rahulikku nädalavahetust ei tule, kui ma selle ära ütlen, seega...»).

Pseudovabandused võivad toimida teinekord pisikeste jamade puhul, enamasti suurendavad nad aga haigetsaanu valu. Ta tajub, et teine tahab tüütust olukorrast pääseda ega püüagi mõista juhtunu tõelist tähendust  ja seda, mida solvatu läbi elas.

Kuidas andeks paluda?

Milline on siis õige andekspalumine? Kindlaid, kohustuslikke sõnu ei ole. On loomulik, et kuna inimene tunneb end väga halvasti, on jutt pigem kohmetu, koperdav ja mitte ilukõneline. Kõige olulisem andekspalumise juures on anda teada, et teise valust hoolitakse, seda ei tühistata (ka siis, kui oleme haiget teinud kogemata). Tuleb julgeda tunnistada just haigettegemist («Ma solvasin sind sellega, et...», «Ma tegin sulle haiget, kui ma...»), seda ka siis, kui teame, et olime ise enne valusa emotsionaalse vopsu saanud ja see meid nii käituma ajendas – igast olukorrast, kaasnenud emotsioonidest tuleb rääkida eraldi. Enda halva enesetunde tunnistamine on samuti väga oluline («Ma tunnen kurbust/häbi/süüdi, et ma sulle nii tegin/sind niimoodi kohtlesin»). Ja kindlasti peaks andekspalumise juures olema ka väljendatud soov, et tahetakse aidata teisel terveks saada («Ma hoolin sinust väga. Kas ma saan midagi teha, et sa end natukegi paremini tunneks?»)

Kui suudetakse üksteiselt sellisel viisil andeks paluda – ja ka päriselt andeks anda – siis võib juhtuda, et olukorrad, kus üksteisele on haiget tehtud, võivad muuta inimesi palju lähedasemaks. Veel parem aga, kui suudetakse kõiki eelpool kirjeldatud hirme, andekspalumisega seotud raskusi ja ootusi üksteisega vabalt arutada.

Tagasi üles